KUIDAS MA JUHUSLIKULT END PRUUNIKS PÄEVITASIN

Sõitsime me siis Krõõdaga pahaaimamatult Mumbai poole mõlgutades asjalikke mõtteid sealt edasi Ahmedabadi rändamisest ja sealse India ja vist ka kogu maailma yhe parima tekstiilimuuseumi kylastamisest ning ka sealse raamatukoguga tutvumisest. Plaanid olid ju ilusad.
Sõime aga minu viimasel minutil kodus kokkukeeratud suitsuvorsti võileibasid või siiski saiasid ja pistsime rinda pidevalt mööda rongi edasi-tagasi siiberdavate kerjuste ja nännimyyjatega. Kui välja ei teinud, pisteti nänn või tee või veepudel vaata, et silmaauku.
Jube tyytu! Ja neid kerjuseid jatkus ka igasuguseid. Yks kummalisemaid kerjuseliike on siin mees-naised, st. end naisteriietesse riietanud mehed. Mul pole veel õnnestunud jälile jõuda, et mis värk nendega on, aga nad kerjavad päris ylbelt ja iseenesestmõistetavalt ka mööda Mumbai linnasiseseid ronge ja inimesed annavad raha ka!? Meie muidugimõista ei andnud...yks sajatas siis miskit segaselt yle õla...ei tea, kas needis ära või...
Krõõt näitas ykskord Jaipuris City Palace´i ligidal atraktiivset värvitud näo ja erkoranzhide riietega vanameest – need pidid sulle autosse ka madusid viskama, kui raha ei anna. No on ikka maa – kerjused ruulivad igal sammul, ole ainult mees ja kanna rahakotti puuga seljas!
Sõit kestis kokku 18 tundi ja polnudki nii hull. Senini oli minu pikim ots Jaishalmeri 13 tundi. Varahommikul olime kohal. Kohtasime korraks ka Teresa, Odile`i ja tema boyfriendiga, kes teises vagunis reisisid ja leppisisme kokku, et järgmine päev lähme koos Elephanta Islandile.
Teadsime, et Kristiina peaks ka juba Goast Mumbaisse jõudnud olema, aga tal ju telefon lakkas töötamast. Helistasin Rough Guide`ist leitud odavamasse hotelli SeaShore ja panin toa kinni. Otsisime tulutult internetti, kui Kristiina lõpuks helistas, et on just sellesama hotelli lähistel ja lubas juba toa ära võtta. Meie targad naised uurisime välja, kuidas kohaliku rongi ja bussiga imeodavalt pikki vahemaid katta ja juba me jõudsimegi samasse hotelli. Rong maksis 4 rupsi ja buss 4.50 ja konduktor bussis ei yritanudki petta ja andis kohe ausalt jas õigelt raha tagasi. Vaatasime seda, kui ilmaimet. Sellist asja juba Jaipuris ei kohta. Ka bussid olid suht puhtad – ei mingit saasta ja pähklikoortekorda põrandal.
Tuba oli aus – vaade merele ja puha. ÖÖ kolmeses toas 750 rupsi. Ainult et oma dushiruumi ja wc-d polnud – kolm tykki asus koridori teises otsas. Aga ega siin Mumbais lowbudgetiga reisijatele midagi muud eriti ei leidu – kallis metropol ju.
Patseeririsime siis niisama seal Colabas (rajoon, kus pidi palju hotelle ja klubisid olema – meie neid viimaseid muidugi eriti palju ei leidnud...) ringi ja shoppasime tänavamyyjatelt paar vööd ja kotti ja pluusi. Lahedat ja suht odavat nänni siin jagub. Ainult puuviljad olid miskipärast jube kallid, kallimad kui Jaipuris.
Õhtul maandusime LP-s soovitatud saja-aasta vanuses Leopold Cafes ja sõime ja jõime. See koht tundus alati, kui möödusime ylerahvastatud ja oli seda ka nyyd. Söök polnud suurem asi ja unustati yldse tykk aega lauda toomata. Yldse kipub nendes kiidetud kohtades siuke mentaliteet olema, et kundesid jagub niikuinii, mis siin ikka pingutada.
Edasi läksime Cafe Mondegari (oli vist siuke nimi) ja larpisime õlut kuni silm kinni hakkas vajuma. Muusika oli kõva, aga õnneks siuke mõnus – vanad diskohitid lapsepõlvest ja noorusaegadest. Koht oli siuke pubilaadne, palju igast rahvast, ka hindusid. Jaa, siin Mumbais on ysna tavaline, et ka naisterahvad hiljaõhtul tänavatel ringi liiguvad ja baaris istuvad ja tänaval nägin ka paarikesi käest kinni ringi jalutamas. Jaipuris ei tule siuke asi kõne allagi. Ja avalikus kohas suudlemise eest pidi suisa vangi pandama....ei tea, kas on tõsi või mitte – pole ise järgi proovinud.

Järgnevatest päevadest pisut hiljem