NELJAPAEV, 25. JAANUAR

No nyyd tuleb palju juttu minevikust. Lihtsalt unustasin ennast yhel ohtul kirjutama, andke andeks.
Uued uudised jargmisel nadalal, sest tana porutan otse toolt Jodhpuri rongile. Reede 26. jaanuar on siin INDEPENDENCE-DAY ja toolt vaba paev. Kasutan siis vaba paeva yle pika aja asjalikult ja randan pisut ringi. Kuidagi kauaks on siia Jaipuri pidama jaadud. Viimati kaisin reisimas eelmisel aastal joulude ajal. Ei saa ju niimoodi aega raisata. India on suur ja lai ja kohti, kuhu minna tahaks yle moistuse palju. Kuigi olen pisut tobine ei anna hing rahu, kui teised juba lahevad, ega siis ma saa yksinda koju jaada.
Homme ohtul tulen juba tagasi Jaipuri, sest lauba hommikul pean oma kallid vanemad ja sugulased bussijaamas kohalike rikshahaide kaest paastma ja hotellist auto jargi kutsuma.
No ega ma ikka veel ei usu, et nad siia tulevad...siin on kuidagi teine reaalsus ju.
Ja nyyd toole. Kui miskit valmis saan, mis kriitikat kannatab, siis ehk panen siiagi pildi yles...
Ciao!
NAUTIGE LUND JA TALVE! (minu eest ka!)
Siin Indias on kuskile Hyderabadi tehtud mingi suur tehislumega teema-park. Nagin yhes broshyyris pilte - paris jabur. Te seal ikka onnega koos - ehtne lumi ja puha!


ESMASPÄEV, 21 JAANUAR.

Esimest korda siis sellel aastal istun ametlikult yksinda kodus ja kirjutan blogi. Kristiina pole veel koju joudnud. Mina tulin otse töölt koju, praadisin yleeilaseid kardulaid munaga ja nyyd istun siin voodis kõht punnis. Jahh, te lugesite õieti – voodis. Vahepeal on toimunud elustandarti märgatav paranemine. Yhel kaunil päikselisel pyhapäeva hommikul, kui landlady ja - lord Euroopast tagasi olid jõudnud, istusime katusel ja arutasime elukorraldust puudutavaid tähtsaid kysimusi. Panime kirja elementaarsed asjad, mis yhel siiasaabuval praktikandil toas olemas peavad olema ja yks neist oli voodi. Meil ainsatena aga seda ju polnud ja hakkasime siis hinnaalandust kysima. Ja võttiski siis see perekond vaevaks ja tellis meile kaks puidust metallraamil lavatsit. Siuksed natuke naljakad natuke kõrged ja laiemad kui madratsid, aga päris tore on yle pika aja voodiäärel jalgu kõlgutada.
No kyll aeg on ikka lennanud!

Ytleb see vanasõna nende vana asja meeldetuletajate kohta, mis ta ytleb, aga ma ikka tahass yhtteist siin mälusopist esile manada. Muidu läheb endalgi meelest ära, mis kõik siin elus ette on tulnud.

Yks, millest olen ikka tahtnud kirjutada, on jõulutripp Udaipuri ja Mont Abusse, aga nyyd on kõik juba kuidagi väga kaugele jäänud.
Jõululaupäev nägigi meil siis siuke välja, et tegime kõik koos tyrgi peost allesjäänud lamba-hakklihast kotlette, praadisime sinna kõrvale kardulaid, lõikusime värskeid juurvilju salatiks – ehh, ikka hea oli see liha. Tegime veel mikseriga banaanilassit ja siis tõin mina lauale oma uhke kypsisetordi. Väga pidulik oli. Kyynlad ka kõik põlesid ja.
Tegime yksteisele pisikseid kingitusi, jõime viskit kokakoolaga ja hyppasime suurest rõõmust jõulumuusika saatel tantsida. Teenrid Anub ja Angelique muudkui imestasid me jõulukommete yle, et kas te niimoodi tavaliselt pyhade puhul tantsitegi.
Suur neegripoiss Key C meie söömingust osa ei võtnud ( ta pole me maja inime), oli teine vist niisama Sethile seltsiks tulnud. Muudkui käis ringi ja tegi meie kõigi kaameratega kordamööda pilti ja filmis, oli teine nagu seltskonnafotugraaf vms. Kahju, et siia blogisse muuvisid lisada ei saa...
Ja kui kell lähenes 23-le, pakkisime kotid kokku ja põrutasime rikshaga bussijaama: Teresa, Odile, mina, Ahmed ja Bruno. Lytfu ja Seth jäid koju.
Päris erakordne jõuluöö oli – 9 tundi jahedas bussis magamiskoti sees, pea muudkui tolks ja tolks nokkimas. Hommikuks olime Udaipuris. Nii kaunis ja päikseline ja romantiline linnake. Sinna tahass kohe kunagi tagasi minna, kasvõi mesinädalaid veetma (heh-heh-hehh., mis need veel on!?)
Saime kokku ka juba varem saabunud soomlanna Milla ja hollandlanna Marsellaga ja panime asjad hotelli. Armas hotell oli. Vanas majaosas oli 2-ne tuba 300 rupsi. Korraks tuli dushist ka sooja vett. Uuemas jaos oli sooja vett rohkem, aga hinnad ka yle 1000 rupsi. Ei, meie olime rahul. Sõime katuserestos lantshi ja siis pyhendusime kultuurile ja ajaloole - läksime City Palacisse. Sellest panin kunagi ka mõned pildid yles. Pärast sõime jälle yhes katuserestos ja siis sõitsime kõik kompaktselt imepisikesse rikshasse kokkupakituna linnast välja folkloorifestivalile. Hommikul yks lahke vanapaar mainis, et siuke asi siin toimumas on.
Päris uhke yritus oli. India kohta superhästi korraldatud. Siuke väike kyla oli kohe yles ehitatud savist majadega ja siis hoonetes oli igast vanu asju ja fotusid välja pandud ja siin-seal demonstreeriti, kuidas vanasti või ilmselt ka kuskil praegugi maad kynti jms.
Ka käsitööga kauplejaid oli, aga kasinalt kahjuks. Rahvast oli nagu murdu, põhiliselt ikka hindud. Kui pimedaks läks, hakkas suur vabaõhukontsert, kus tantsijaid ja lauljaid oli ikka yks eksootilisem kui teine. Ei arvakski, et need kõik hindud olid, nagu sinna aafrikakanti kiskus juba kohati. Kontsert lõppes aga meie kõigi suureks hämmastuseks lauluga „Jingel – bells – jingel – bells – jingel – ool - ze - veei!” ja ei-tea-kust ilmusid äkitse punastes kuubedes jõuluvana ja paar päkapikku, kelle temperamentsed ja poolmetsikud hindulapsed peaaegu pikali jooksid. Tsirkus missugune!
Tagasi hotellis olime suht laibad.
Järgmine hommik algas õdusas prantsuse katuse-kohvikus (siin muide kipuvadki kõik restoranid ja muud toitlustusasutused tihti katusel asuma.) Ja siis läksime järvele päikesepaistet nautima vesijalgratta-paadiga. Suurema seltskonna jaoks pakuti vaid mootorpaati, aga me ju ei tahtnud romantikat mingi myraga rikkuma hakata. Väntamine oli rohkem lõbu kui vaev ja paat liikus jõudsasti edasi. Täielik suvi! Käärisin pyksisääredki nii kõrgele yles, kui andis. Kurk kuivas, mis kole. Õllest oli tõsine puudus.
Tiirutasime ymber lumivalge luxhotelli Lake Palace`i ja päike muudkui võttis, kahjuks vaid nägu. Ega siis Indias või oma ihu avalikus kohas paljastada! Või vähemalt mitte siin osariigis.
Ega jahh, isegi meie majas pole soovitav mööda koridori või kööki paljaste õlgadega ringi liikuda. Töökaaslasele Esterile Hollandist tegi ka valvelaua-tädi yks päev märkuse, et liiga suure dekolteega pluus seljas. Samas lehvivad need kohalikud siin oma saridega ringi, mille all käib hästi lyhike topp ja siis need paljad kõhud ja puusapekid muudkui välguvad. Väga silmakirjalik systeem.
Pärast shoppasime. Yks kohalik rätsep käis kõvasti pinda, kui ma ta poest sobivat pluusi ei leidnud, et ta õmbleb mu mõõtude järgi pluusi ja püksid, valigu ma vaid riie välja. Ja paari tunni pärast on kõik valmis...kahtlane, aga ikka lasin end pehmeks rääkida. Pikkade käistega pluusi oli juba ammu hädasti tarvis. Pluus lõpuks kyll kõige ideaalsemalt ei istunud ja pyksid, avastasin ka, olid ilma taskuteta, aga jumal nendega. See ju India!
Vahel aga ajab kyll närvi, kui keegi jälle vabandab: „calm down, it`s India!” No mida! Milleks siis inimestele ajud on antud? Võiks ikka natuke yritada areneda ka pideva vabandamise asemel. Et pyyakski midagi natukenegi. Ainus, mis paljude kohalike aju suudab genereeridaon see, et näe, valge mäm, kyll ta on rikas, anna raha! Kohalikud rikshadraiverid teenivad rohkem kui mina, aga ikka kysivad alguses 100 rupsi lyhikse otsa eest. Täielik diskrimineerimine ja seda kõike naha värvi pärast. Ma pole kunagi rassist olnud ja ei hakka ka, aga Kristiina ykspäev juhtis tähelepanu, et kui palju on selle maamuna peal siin tumedaid ja kui palju valgeid....viimased on ikka tõsises miinuses, tundub mulle, vähemasti praegu siin olles...

Kuhu ma nyyd oma jutuga jäin...Udaipurist lahkusime hilisõhtuse kohaliku ebamugavate istmetega Blue-Line bussiga, et varahommikuks juba Mont Abusse jõuda. Buss oli paras katsumus, peatus paljudes kohtades ja vähem või rohkem lehkavat rahvast muudkui pressis ennast vahekäigus edasi-tagasi. Issanda-loomaaed. Meie olime muidugi kogu aeg kõigi uudishimulike pilkude all. Eks maga siis niimoodi! Hommik oli ko-hu-ta-valt kylm.
Igalpool oli palju kõrgeid palmipuid ja tõusev päike tegi taeva ilusasti roosakaks. Kõik restoranid olid kinni, lõpuks leidsime mingi pisikse, aga siiski vaba-õhu kohviku. Kuum kohv ja puljong olid väga abiks. Kuna peamine vaatamisväärsus – Dilwara templid (ehitatud u.1031- 1231) avatakse kylastuseks alles kell 12, (enne seda seal palvetatakse),siis lonkisime niisama kauni järve ääres ja ronisime mäe otsa ja astusime mõnda väiksesse templisse sisse. Nii rahulik ja sulnis hommik, millist juba ammu igatsenud olin. Loodus! Kopsud sai päris õhku täis tõmmata.
Templid olid võimsad. Valgest marmorist. Väljast, iseäranis aga seest poolt kaetud keeruliste figuuride ja ornamendi-nikerdustega. Kõik ikka igivana ja valge. Võimas. Ainult aega oli meil vähe – kõigest 1 tund.
Et õigeks ajaks jälle Jaipuri tööorjusesse jõuda, tuli kella 2-sele rongile minna. Rongijaama sõitis jeebiga u.45 mintsa yle mägede. Päris kõhe oli kohati aknast välja vaadata. Aga ilus sõit oli see.
Oligi jõulu-ulm läbi ja ees ootas karm reaalsus Barkat Nagaril uhkes üksinduses (Kristiina oli veel lõunas).

KUIDAS LÕPPES AASTA 2006.

Aasta viimsetest päevadest miskit erilist ei meenu. Käisime Kristiina ja Krõõdaga korra Pink Citys shoppamas. Lytful oli 28. detsembril synnipäev ja siis sõitis enamus inimesi rongiga Mumbaysse uut aastat vastu võtma. Minul tuli sellest reisist suu puhtaks pühkida, sest isegi olin juba kolm päeva töölt ära olnud ja plaanisin ka 1. jaanuari vabaks nillida. Rong aga sõidab Mumbaysse ikka kole kaua – rohkem kui 24 tundi!!! No kohe kuidagi poleks jõudnud.
Seth ja Ahmed aga jäid õnnetuseks rongist maha ja meil jälle hea meel, et näe mõni mees jäi ikka koju ka. Muidu oleks siin puha naiskad omavahel uut aastat pidand vastu võtma. Ja see ei ole hea märk. Vanarahvaski soovitab, et kui aasta esimestel tundidel naesterahvas yle läve astub, tuleb teda vana tuhvliga visata, muidu tuleb halb õnn.
Ma tegin muudkui jälle küpsisetorti ja plaanisime siis loodusesse Monkey templi taha lõket tegema minna. Siis hakkas pihta. Esiteks oli kell juba päris palju, et kõike kraami ja kyttepuid sinna vedada ja lõket yles puhuma hakata. Teiseks helistas Milla, et nemad Kätliniga ikka ei tule, et kylm on. Siis ytlesid Bruno ja Seth, et nemad lähevad hoopis kuskile kana sööma. No me siis ka ei viitsind enam mässata. Et jääme koju ja teeme maja katusel lõket ja trimpame niisama. Aga ei!
Yks kohalik aieseci-mees Shub vajas abi tydrukute näol. Siin Indias on ju siuke tobe systeem, et ööklubisse ja tantsupidudele lastakse ainult paariti inimesi sisse. Kuskil vanades tehasehoonetes kohas nimega Mann Industry toimus DJ-de ja Bollywoody mjuusikaga aastalõpupidu. Ja mingid Shubi sõbrad tahtsid sinna koledasti minna. Meile tuldi siis autoga koju järgi, et noh, tulete aitate poisid sisse ja siis me toome teid koju tagasi. Teresa tuli veel suvalise dressipluusiga, mina tormasin otse dushi alt, raha ega miskit muud vajalikku kaasa ei võtnud. Et kogu möll võtab u. pool tundi aega ja siis olete jälle kodus tagasi nagu mishkad. Olime me jee!
Kõigepealt polnud seda kohta yldse kerge leida ja siis selgus, et kui sisse lähed ja välja tuled,. Et siis enam sisse tagasi ei saa. Me tahtsime ju hiljem tegelt peole tulla, pärast aastavahetamist, et siis poleks nagu sisse enam saanud. OK. Otsustasime, et vaatame 10 mintsa ringi ja siis viiakse meid koju tagasi.
Aga...mjuusika osutus jaburalt lahedaks, ekraanilt näidati tantsunumbreid Bollywoody filmidest, minu n.ö. paariline ostis lahkesti viinakoksi ja atmosfäär oli mõnusalt totakas.
Tantsisime siis suures ringis kõik koos, sest keegi meist ei olnud kohe kuidagi huvitatud poolteismeliste india noormeestega mingi paari-rida ajamisest. Nemad muidugi tundusid jälle üpris huvilised olevat. Mu „paariline” küsis ka, et „What are your hobbies?” – naera puruks. Noorus ja murdeiga tulid meelde...ja kuidas Tartus Sõbra Majas diskodel sai käidud.
Uus 2007. aasta saabuski siis ümbritsetuna verinoortest hindu-noormeestest, kes igayks elueest tantsida vehkisid, et ikka meie tähelepanu võita. Nalja rohkem kui 2500 ruupia eest! Jahh, just nii palju olid need noormehed pileti eest maksnud.
Teises suures ruumis oli veel ka teine lava ja DJ mängis tsipa housimat mjuusikat.
Vahepeal helsitas Bruno ja teatas läbi ragiseva telefoni, et Jay on meie pool kodus ja kus me oleme, et kõik rahvas ootavat meid. Me jahh olime inimesed siis meile kutsunud, kui templisse ei mindud. Aga.. prishol gnom, no doma net, prishol dom, no gnoma net...
Piinlik lugu. No mida! Mis Jay! Et nagu mingi nali või?
Kui kella 2 ajal koju jõudsime selgus, et põlnd see nali miskit. Oli teine vaene mees Chennay lennuväljalt tagasi Jaipuri saadetud registreeringut tegema, mida tal ju tegelt vaja ei oleks pidanudki olema.. Oli siis u. 36 tundi rongiga sõitnud. Kõige traagilisem, et oli aasta lõpp ja kõik asutused kinni ja viisa lõppes 31. detsembril, aga reg.-u jaoks on vaja viisat...täitsa umbsõlm. Oligi mees nagu naksti illegaal valmis, lennukipilet ka raisus. Lõpuks siiski nädalaga sai asi korda ja Kanada saatkond sokutas ta lennukile. Selgus, et siiski polnud mingit reg.-t vaja, lihtsalt niisama lollid inimesed juhtusid olema seal kaugel lõunas Chennai lennuväljal. Vot siuksed lood on Indias kerged juhtuma.
Mul tuleb juba praegu kõhe tunne, kuidas ma selle oma puuduva 10 päevaga hakkama saan...
Aga noortel oli muidugi jälle heameel teineteist näha. Said siis nädal aega hiljem jälle hyvasti jätta.
Aga uue-aasta pidu kestis meie katusel veel mõnda aega. Et nagu oleks seal tehases veel vähe tantsida saanud...oli vaja ikka poole hommikuni tantsida. No äge ju, peremehed on Euroopas ja nyyd on hiirtel pidu. Väike hirm oli naabrite pärast, aga meil polnd nii võimsaid kõlareidki, et miskit paha oleks saanud juhtuda.
Vot niimoodi siis tuli sedapuhku see uus aasta, väga jaburalt, meeldejäävalt, ytleme nii.