Ka kohalikus Elle Decori ajakirja veebruarikuu numbris oli väike viide Eestile...nali muidugi, tegemist on lihtsalt Villeroy ja Bochi countrycollectioniga

Selline padjapyyr oli Riteshi sõbra pool Delhis.
Tahtsin enne 24.-t teile tervituseks yles panna, aga jälle pean kasutama seda va vana tarkust, et parem hiljem, kui varem, kui mitte kunagi..

KROODA JUURES ELAB MAAILMA KOIGE SUUREM TARAKAN!

Crafts museumis Delhis

Delhi linnaliinidel on toredad kirjad peal.














Pildike Riteshi sobra armsast kodurajoonist.

Tervitused Delhi suurest nukumuuseumist! SPEISHL TERVITUSED KATILE JA JANNOLE !!! (kas pole tore baleriini kehakeelega pesapallimangija!)Pildistamine oli seal muide rangelt keelatud!

Krõõt verivorstisid praadimas!

TÖÖ

Tööga ongi mul nyyd siuksed väiksed segased lood, et enam iga päev tööl ei käi ja eriti palka ka ei saa. Lytfu ülemus lahke mees mr. Shailendra ytles, et tunne ennast vähe vabamalt ja käi teistes firmades ja vaata, äkki mõni töö meeldib rohkem, mis tegelikult tähendas, et ega me sind enam eriti ei vaja. Lubas lahkesti mulle kontakte anda ja mind tutvustada ja ette helistada ja...kõlas päris toredasti alguses.

Laenasin firmast arvuti penboardi, et saan siis kodus oma läpakaga miskit disainida ja kui neile meeldib, siis ostavad disaini ära. Eino tore ju. Ainult, et see kontaktide muretsemise lubadus on siiani ainult lubaduseks jäänudki. Selguma on hakanud selle lahke mehe tõeline olemus. See palju ma talle olen helistanud ja meelde tuletanud ja palju ta on lubanud mulle tagasi helsitada meenutab juba farssi!

Toon veel yhe näite, kuidas meie firmas asjad käivad. Iga kord, kui big bossile disaine näitasin ei öelnud ta mulle mitte midagi, vaid hakkas Riteshiga hindikeeles midagi seletama. Siis näitas mulle plaadi pealt mingeid ypris kahtlasi disaine ja kysis, et kas ma saaksin need Autotexis yle joonistada....no milleks ma siis seda oma kollektsiooni ja kontseptsiooni yldse punnitasin teha ja aega raiskasin?! Aga just seda mul enne paluti teha. Nyyd ytles boss, et miks ma pole lasknud yhegi disaini järgi näidist valmis tuftida- no mida? Ma muudkui näitasin disaine ja ootasin, et milline välja valitakse või nii ja nyyd öeldakse, et miks sa lihtsalt yhte ei võtnud ja teha ei lasknud..No kust mina pidin teadma?! Ma ei teadnud, kus tuftingu osakondki on.

Keegi midagi ei selgita ainult yks udu kogu aeg! Printisin siis yhe diasini välja ja viisin tuftimisse ja lubati, et 3 päeva pärast on väike proov valmis, millest nyydseks uskuge või mitte, on saanud kuu aega! Ma veel alguses kysisin, et kas seda värvi lõngad, mida valisin on kohe olemas. Vastati, et jahh.

Kui asi venima hakkas, öeldi, et värvitakse lõngu ja siis, et kuna vihma sajab, siis värvimisprotsess venib. Nyyd esmaspäeval helistas Ritesh, et tule tööle, et proov on lõpuks valmis. Ma naiivne läksin siis teisipäeval tööle, vedasin kõik läpaka kaasa, et lähen näitan bigbossile siis näidist ja uut disaini. Kolm korda võite arvata, kas proov oli valmis....muidugi mitte! Öeldi, et on teine pesemisprotsessis ja lõpuviimistluses ja, et reedeks on valmis.

Big bossi ei õnnestunud ka kohata. Täna hommikul olin targem ja helistasin enne ja loomulikult öeldi mulle, et pesemisprotsess venib kuna eile sadas jälle vihma! Kas ei kõla idiootlikult?!? Kõige lõpuks kysis veel big boss, et miks ma ei läinud keldrisse ja ei valinud neid lõngu, mis juba valmis on värvitud....huvitav, millise seitsmenda meelega ma kyll ise selle peale pidin tulema ja koha yles leidma, pealegi, kui mulle veel väideti, et need, mis valisin on ka juba olemas.... Ei ole just meeldiv tunne, kui hakkab koitma, et sinuga lihtsalt lollitatakse.

Mr. Shailendrale helistasin täna jälle kolm korda ja siis saatsin sõnumi, et miks ta siis yldse lubab. Tahan selle mehe nägu esmaspäeval näha ja otse kysida, et mis naljad need siuksed on. Naeratava maskiga nõme mees! Kolmapäeval on palgapäev, saab näha, kas see 2500 rupsi, mis mulle nyyd lubati maksta ka tõeks osutub. 7000 asemel 2500, aga niimoodi 6 päeva nädalas seal niisama passida ja tunda, et tegelikult sind absoluutselt ei vajata, ma ka enam ei viitsi. Kuulan vaikselt mujalt maad.

VEEBRUAR

osutus kuidagi eriti tihedaks – 4 õhtut nädalas jooksin kohe pärast tööd kas hindi keele tundi või india tantsutundi, siis käisn 2-päevasel reisil teiselpool Delhit yhe töökaaslase sugulase pulmas, siis jälle kellegi ärasaatmispidu ja siis oli juba vaja Kristiinaga viimaseid päevi koos veeta. Ta nyyd läkski Jaipurist päriselt ära.

Läksime koos Delhisse, kus toimus ka vaibamess ja yhtlasi ajasin oma viisapikendamise asja. Mul ju nimelt anti heast peast 10 päeva lyhem viisa. Kaks päeva võttis aega, kuni sain suure surmaga yhe ymbriku, millega pean Jaipuris FRO-sse minema. Ja kuigi 2005 aasta Lonely Planetis on must-valgel kirjas, et kuni 14 päeva viisa pikendamine on tasuta, selgus nyyd Jaipuri FRO-s, et siiski-siiski maksab see ei rohkem ega vähem, kui 40 USD! Vahet pole, kas 1 päev või 6 kuud, sama hind. Tõprakari seal soomes india saatkonnas. Maksin 50 EUR-i ja nyyd veel 40 USD lihtsalt nende näpuvea tõttu! Ja milline see ymbrikumuretsemiseprotsess välja nägi! Ei ole aega kirjeldada, sest see oleks liiga pikk jutt.

Messil nägin peamiselt Euroopa disainiajakirjadest kopitud vaipu ja isegi minu diplomitöö - lillepatjade haledamad koopiad olid olemas! Kogusime visiitkaarte ja tutvusime ruutmeetrihindadega. Yldiselt ei midagi erilist ja hinnad ka kallid.

Ööbisime Riteshi sõbra pool, kuhu ta meid lahkesti kutsus. Tropp siuke! Ma veel enne kysisin mitu korda, et kas seal ikka on ruumi ja et me võime odavas hotellis ka ööbida. Jaa-jaa, no problem! Kristiinal oli veel see suur pagas ka. Varahommikul Delhisse jõudes ytlesime rikshajuhile aadressi ja nagu naksti maksime 150 rupsi, sest see lihtsalt oli jube kaugel ja jubedam slumm kui Barkat Nagar! Ma ei tea, mis kohaga see Ritesh mõtles...kui ytles veel et mis te hotellile raha raiskate. Me muide maksime sinna ja tagasi sõidu eest rohkem, kui kahene tuba hotellis oleks maksnudki. Ja korter oli nii väike, et polnud kuskile ei istuda ega astuda, kogu aeg olid kellegil ees.

Sõbral veel ka noor naine väikse lapsega ja veel mingi sugulane, kes linna kooli tulnud. Yhesõnaga täielik hullumaja. Õhtul olime nii väsinud, et poleks suutnud nende suurte kottidega pimedas kuhugi jõuda. Hommikul vaatasime, et tulema saime. Huff! See oli kui halb unenägu. Sõitsime Paharganj`i Main Bazaarile ja otsisime hotellitoa. 300 rupsi kahene tuba sooja dushi ja Fashion TV-ga. Väga bro!

Kohtusime veel yhe Kristiina tuttava eesti tydriku Teelega, kes siin Delhis mingi India riigi stipendiumiga webidisaini õpib kaks kuud. Kõik alates lennukipiletitest ja viisast kuni elamise ja hommikusöögini maksti kinni + 10 000 rupsi taskuraha. Kool kestab aint kl. 2-ni päeval. Meie eluga võrreldes siin Jaipuris nagu öö ja päev!

Käisime koos suures nukumuuseumis, kus näiteks kaks ainsat eesti nukku olid paigutatud koos teiste endiste liiduvabariikide rahvariietega nukkudega koondnimetuse alla Unated Republics vms. Samas oli Turkmeeni või Kirgiisi nukudel eraldi silt ja grupp. Plaanisin lõpus neile mainida, aga nad sulgesid muuseumi ja meil läks kiireks. Seda muuseumi julgen soovitada kyll. Ekspositsiooni lõpus tulevad India nukud osariikide kaupa. Just nende jaoks aga meil enam aega ei jatkunud. Kahju. Õnneks on pilet vaid 15 rupsi, niiet võib teinekordki minna.

Siis sõitsime Khan marketile. Kus seal olid alles poed! Vaatasime silmad punnis peas, kuidas vitriinis olid reas singilõigud, frankfurterid, must kalamari ja igatsugu camembert`id ja suitsujuustud. Muidugi jube kallid. Yks tavaline eestis u. 30 EEgune camembert maksis 250 rupsi. Ostsin siis 150-se suitsujuustu. Himu vähegi normaalse juustu järele on ikka suur. Sealkandis olid ka mõned raamatupoed.

Sõime kohas nimega BIG CHILL. Toit oli väga hea, aga mitte odav. Kusjuures taxe oli lõpuks meie kolme peale kokku lisatud yle 100 rupsi! Koht meenutas õhustikult Tartu Wilde pubi või kohvikut. Pärast pikka jalutuskäiku sõitsime metrooga Connaught Place`i. Teele läks koju, aga meil juhtus tee peale vanakooli õllerestoran VOLGA. No muidugi oli ju vaja siis veel õlut juua. Siiamaani on igalpool ainult Kingfischerit pakutud, aga siin oli miski Royal – ka väga hea ryybe. Veel teadsin kogu aeg, et miski Cobra õlu pidi kuskil eksisteerima, aga kunagi seda yheski poes ei ole. Nyyd yks päev, kui Krõõda poolt jala koju tulin õnnestus yhest poest leida. Pole veel lahti teinud, seisab yleval kylmkapis. Mul yle pika aja jälle kurk haige.

Delhist veel, et CRAFTS MUSEUMIS käisime ka. Tasuta muide. Väga hea muuseum jälle, päris palju on tekstiile.

Lauba hommikul sõitis Teele kool Jaipuri ekskursioonile, niiet sain tasuta koju. Esimese asjana ostsin ära rongipiletid Mumbaysse 8. –ks märtsiks. Saame seal Kristiinaga kokku. Siit läheme Krõõda, Tereza, Odile ja tema boyfriendiga.

24.VEEBRUAR

Jõudsin siis lõpuks u. kl. 3 paiku päeval koju Delhist. Pesin pesu ja juba oligi aeg Krõõda poole minna – vähemalt 24. veebruaril soovib eestlane teise eestlase ligi hoida.

Avastasin, et mul oli sygavkylmas veel pakk verivorste, mis ema-isa tõid! Keetsime kartulit ja pohlamoosi oli ka, ema tehtud muidugi veel ja puha. Panime kyynlad põlema rõdul ja sinimustvalge lipu lillepotti pysti ja istusime vaikses suveöös ymber laua. Niiet tähistasime väärikalt. Krõõdal pidi ylemus Leonard pikemaks ajaks minema sõitma, niiet tuli kylla ja veel kaks töökaaslast – korealastest abielupaar Amy ja Forrest ja veel yks endine traineetydruk Johanna vist. Nad ka siis maitsesid verivorsti moosiga ja leidsid, et väga huvitav. Ei sylitanud välja midagi.