Minu hennamaaling enne pasta mahapesemist.
Tahelepanu taustale - vot siuke pilt avanes, kui Riteshi tadi maja ees yle aia tyhjale naaberkrundile vaatasid. Kasvasid teised seal niisama metsikult.

Pruut jargmisel hommikul

Riteshi onu ja tema naine

Pulmaplats enne kylaliste saabumist

Yks arvukatest pulmaplatside varavatest

Seal linnakses olid vaid rattarikshad, aga see-eest naljakad varvilised ja mustritega dekoreeritud

Need on lehmasitast tehtud koogid, millega tuld tehakse.

Tee peal oli siukseid kummaliste kandamitega mehi naha. Nad nimelt konnivad u. 100 km jala, et Gangeseni jouda, et palverannak voi midagi sellist. Vishnu synnipaeva puhul.

Siuke uhke tempel oli lihtsalt suvalise vaikse tee aares















Monus pehmekarvaline kitseke















Vaikse tellisevabriku vaike armas kollektiiv



















Vaike tellisevabrik














Mees tee pealt.














Riteshi vend, ode ja Ritesh nende maja rooftopil















Riteshi ema, 45 aastat noor naine.

Riteshi kodukyla

KUIDAS MA RITESHI ONUPOJA PULMAS KAISIN

Toimus see tripp juba u. paar nadalat tagasi keset toonadalat. Esmaspaeval teatas Ritesh, et ohtul on oobussiga valjasoit Delhisse. Olen juba ammu tahtnud ka india pulma naha. Teised siin muudkui kaivad igast tookaaslaste pulmades, mind siis ka nyyd lopuks ometi kutsuti.
Aga mul ju veel ohtul ka tantsutund.
Sellist jooksvat ohtut ei maletagi teist - toolt kohe rikshaga koju, vahetasin riided, soin paar kypsist, sest syya polnud aega teha ja kohe jalle joostes mooda meie hullu poetanavat kuni bussipeatuseni. Selle hullu tanava loppu kondimine kiires tempos votab u. kymme minutit ja siis tuleb veel yletada morvarlik kiirtee, kus on lakkamatu autodevool ja koik tuled pimestavad sind taiega. Siin pole vist sellist asja olemas nagu autotulede reguleerimine. Siis bussiga paar peatust ja edasi joostes yhte traineehousi, kus tunnid toimuvad. See sinna kohalejoudmine on juba paras katsumus ja trenn.
Parast jalle joostes leidisn riksha, kodus ruttu dushi alla, siis praadisin miskit syya, viskasin asjad kotti ja jalle joostes Mahesh Nagar railwaycrossingule, et riksha bussijaama leida. Joudsin siis napilt enne noutud 22.30-t, aga selgus, et bussijaama platvormi kell naitab hoopis teistsugust aega, mis muide ongi oigest ajast u. kymme minutit erinev, aga bussid kaivad siin selle jargi. Nii pidimegi siis tervelt tund aega passima. Onneks oli avatud suur ajakirjade lett, kus sain segamatult igast kohalikke interjooriajakirju sirvida.
Varahommikuks olime Delhi tohutus bussijaamas, kust soitsime edasi veel u. 3-4 tundi kohaliku ebamugava ja tuult labi laskva bussiga yhte vaiksesse kohta, mille nime ma enam kahjuks ei maleta. Seal sadas vihma ja oli yldse jaheda voitu ja porine. Autorikshasid seal polnud, aint siuksed naljakad kirevad dekoreeritud jalgrattarikshad.
Joudsime oennelikult siis Riteshi tadi majja, kus igast inimesi juba ringi siiberdas. Sugulasi oli ju pulma tulnud ka kaugemalt ja osad neist oobisid ka seal majas. Joime teed ja veeretasime niisama aega. Kui ilm vahe tahedamaks laks, laksime linna v. st. kyla peale jalutama. Siin-seal oli naha uhkelt kaunistatud pulmaplatside varavaid. Selles vaikses kohas pidi samal ohtul toimuma 26 pulma! Jabur.
Paevakangelane Riteshi onupoeg Vicky elab ja tootab hoopis Mumbays 5 tarni-hotellis kokana ja naine tootab ka samas hotellis. Niiet sedapuhku oli tegemist armastuseabieluga, mis on ju siinmail mitte just tavaline. Vanematel oli olnud pojale hoopis yks teine tshikk valja valitud. Aga pidid vaesekesed ikka oma poja sooviga leppima.
Ohtu lahenes ja mulle taheti ka pulmaks ikka mingid india hilbud selga toppida. Ilm oli aga ko-hu-ta-valt kylm ja niiske. Pruut isiklikult toi mulle kollasest kaunist siidist kurta ja pyksid, oige nimetus vist ongi - salvar kurta. Ja otse loomulikult ei lubatud mul ju sinna alla mingit sooja kampsunit panna, vaid ikka kylm siid pidi palja ihu vastas olema! Olin kindel, et nyyd ma haigeks jaan. Miskiparast aga oli kurta peale kampsuni panemine lubatud + tadi andis veel yhe peenvillase salli.
Koik see asjaajamine muudkui venis. Akki kogunesid naised yhte tuppa ja yks vanem neist hakaks porandal trummi taguma ja koik teised laulma. Metalltaldrikul pandi kyynlad polema ja yle selle pisteti lastele ykshaaval miski kypsis suhu ja anti kotike maiustustega.
Siis fotugrafeeriti sugulastega peigmeest pimedas hamaras toas. Edasi saabus uhke puhkpilliorkester, kes india pulmadele tyypilist poorast mjuusikat puhus ja siis saabus peigmees ja istus kauni tikitud tekiga kaetud valge hobuse selga ja siis pildistati teda koos vaikeste lastega ja koos rahatahtedega. Kummaline komme. Enne anti ka veel igast kingitusi pruutpaari sugulastele. Igast riideid ja muud mottetut jama. Moned rikkamad inimesed pidid oma pulmakylalistele suisa autosid kinkima ja pulmi 5 -tarni hotellis pidama, kus siis ka koigi oobimine muidugi kinni makstakse.
Edasi liikus rongkaik yhe templini, kus siis sees jalle miski rituaal labi viidi ja siis mooda porist tanavat aeglaselt venides edasi. Siis istus peigmees ymber uhkesse kuldse trooniga hobuvankrisse ja venimine venis edasi. Ma muudkui lodisesin. Teised, aga imestasid, et kuidas ma nii vahe kylma kannatan, kui ma nii kaugel ja kylmal maal elan. Igav oli.
Kui tavaliselt mehed tantsivad taolises rongkaigus tanaval, siis selles seltskonnas olid suht vanad mehed ja keegi eriti ei viitsinud hypelda.
Kaisime siis vahepeal yhe Riteshi lapsepolvesobra pool ja ajasime mone sona juttu, edasi laksime pulmapeao platsile. Rongkaik aga ikka toppas veel kuskil tanaval. Moned yksikud inimesed tolknesid juba peoplatsil ka. Igast ponevat syya oli ka valmis pandud, aga veel polnud selleks oige aeg. Onneks kuuma kohvi oli lubatud juba juua.
Varsti hakkasid inimesed saabuma ja sooma vois ka hakata. Hea seegi. Igast ponevat india toitu sai proovida.
Parast u. tunniajast ootamist saabus rongkaik. Inimesed istusid toolidele ja peigmees lavale uhkele troonile. Pruut saabus hiljem, teisele troonile. Siis panid noored yksteisele valgetest lilledest vanikud kaela ja istusid jalle troonile lava peale ja sugulased hakkasid perekond haaval neid onnitlemas kaima ja endaga koos fotugrafeerima. See koik vottis u. paar tundi aega.
Ma siis ka lopuks laksin ja andsin oma eestist parit kommikarbi yle ja lasin ennast fotugrafeerida. Need pole aga kahjuks digipildid. Osutusin yllatavalt populaarseks, niiet koos minu ja pruutpaariga soovisid veel paljud kylalised pilti teha.
Ja siis nagu mindigi juba laiali.
Pruutpaar jai veel lahemate sugulastega mingeid rituaale labi viima. Yks naiteks pidi selline olema, et paarike peab 7 tiiru ymber lokketule kaima ja iga ringi peal yksteisele miski lubaduse andma. Me laksime koju magama, pruutpaar olla alles kl. 4 ajal koju joudnud.
Magasin kaua, hommikuks soime jalle suht vyrtsist india toitu. Ja siis soitsime autoga Riteshi kodukylla. Ta ode lubas ka muidu pulma tulla, aga olla ennast tobisena tundnud. Ainsana saabus nende majast pulma Riteshi vend ja yks 11-aastane armas tydruk Kahru, kelle Riteshi ema olla adopteerinud.
Emal oli muidugi nii hea meel Riteshit naha, nad pidid u. paar korda aastas vaid kohtuma.
Ode opetas parajasti kodus kylalapsi. Ta on 22 -aastane ja vaikest viisi opetaja.
Tehti siis teed ja ema hakkas miskeid juurvilju potti panema. Maja on neil eriskummaline, aga ei pidanud veel paris valmis olema ehitatud. eestoas oli aint muldporand naiteks. Kook jube vaike, pime ja rapane.
Siis laksime harjarakendiga mooda porist ja auklikku kylateed loomadele syya tooma. Soitsime labi kyla ja kogu kyla vahtis, kuidas valge tydruk vankril hypleb.
Kahjuks hakkas paris kovasti vihma sadama. Laksime mangopuu alla varju.
Eemal paistsid suured termiitide majad, mis u. mulle nabani ulatusid, aga vihma sadas nii kovasti, et pildistada ei saanudki.
Teel tagasi kutsuti veel yhte majja kylla, kus elab kohaliku kooli joonistusopetaja. Joime teed ja soime kypsist. Ainsatena raakisid sellest seltskonnast inglist Ritesh ja tema ode, niiet kommunikeerumine polnud lihtne.
Kodus tegi Riteshi ode, keda muide kutsutakse Lovelyks mulle hennamaalingu kae peale.
Koik kylalapsed koolusid ukse peal ja vahtisid suuammuli. Hennapastat muide myyakse siin torbikus 10 ruupiat tykk. Loikad aga otsa maha ja hakkad kae peale joonistama. Tapselt nagu piparkooke kaunistaks. Parast peab pasta u. paar tundi v. kui voimalik veel kauemgi kuivama, siis tuleb sinepioliga koik kokku teha ja veel tund aega hoida ja alles siis voib maha pesta. Alles jaab siuke kaunis punakaspruun muster.
Tagasiteel linna tegi autojuht muudkui peatusi, kui arvas, et mulle miskit huvi voiks pakkuda. Siuke muhe mees oli. Peatus vahel, kui ma midagi nii huvitavat ei leidnudki, aga selgus naiteks, et tegemist on mingi tyypilise india traktori ja vankriga.
Kohutavalt tegi neile nalja, kui tahtsin lehmakoogipa(tapitaht)tsikestest kaunisti laotud tornist pilti teha.
Tadi majas soime ohtust ja siis Delhi bussile, mis osutus jalle jube kylmaks ja tuuliseks. Jumal tanatud, et Riteshi ema yhe villase teki meile kaasa andis. Kella 12.30-ks olime Delhis, aga nagu oennetuseks selgus, enam seda mugavamat sorti Deluxe bussi Jaipuri ei lainud. Pidime siis jargnevad 6 tundi veetma jarjekordses kohutavalt kylmas kolisevas ja teel hyplevas bussis. Moned aknad olid katki ja tuul tombas mis kole. Ouduste oo. Motlesin paris siiralt, et Jaipuri minu silmad enam ei nae.
Siiski-siiski, kella 6 paiku hommikul olime Jaipuris. Ritesh aitas mul 40 rupsiga riksha kaubelda. Otseloomulikult hakkas aga mees kohale joudes 50-t noudma. Tyypiline situatsioon siin! Silme ees laheb mustaks, kui jarjekordne taoline intsident aset leiab.
Onneks oli mul paras raha ja tutkit ma talle 50 maksin. Kui rikshaga soita on soovitav alati parajat raha omada, muidu on ysna toenaoline, et sa oma 100-sest eriti midagi tagasi ei saagi.
Koju joudes sain siis jalle yle pika aja oma armsas voodikeses magada.
Toole ei lainudki. Pesin pesu , soin, ajasin Kristiinaga juttu ja juba oligi jalle vaja tormata - hindi keele tundi sedapuhku.