HAWA MAHAL

PYHAPÄEV, 4. VEEBRUAR

Istun siin just me maja katusel ja veeretan vaikselt jutulõnga. Päike paistab, tuuleõhk paitab põske, suvi on. Kristiina läks Suratshiga kuskile roosiaeda, ma magasin kella 2-ni, pesin pesu ja tegin omletti. Tahtsin veel ikka Anokhi blokktryki muuseumisse või nukumuuseumisse jõuda, aga nagu juba öeldud, on tahtmine taevariik ja saamine ise asi.
Vedelen siis home alone ja kirjutan, nii sisukas päev ongi. Ainuke vaba päev sellel nädalal.
Eila oli tavaline tööpäev. Vihtusin muudkui miskit disaini teha ja ootasin, et tööpäev läbi saaks. Siis viskas töökaaslane Ritesh mu motikaga koju ja ma pakkusin talle ema-isa toodud Saku originaali. Kahepeale jõime yhe väikse purgi ära ja ta jäi jube uniseks. Ta nimelt tavaliselt yldse ei joogi ja see pisku andis kohe tunda. Siis hakkasime majarahvaga Black House´i karnevalipeoks maskisid meisterdama.
Ma tahtsin öökulli teha, aga välja kukkus hoopis mingi kahtlane lind. Panin veel mõned sätendavad bindid ka linnule otsaette. Öökull on hindi keeles muide ULLU ja tähendab vastupidiselt tarkuse symbolile meie kultuuriruumis hoopis imelikku ja tiba rumalat inimest. Mu kollegid ykskord valgustasid mind selle koha pealt.
Pidu oli nagu kõik varasemad peod ikka. Aint elevust oli võibolla nende maskide tõttu pisut rohkem. Kõik muudkui pildistasid yksteist ja tantsisid. Palju uusi inimesi on ka juurde tulnud. Niiet hoogsam oli, kui peod tavaliselt viimasel ajal.
Meie maja perekond on ka kuidagi märkamatult suureks kasvanud. Nädalakese on siin elanud yks kaunis printsess Gina Kolumbiast, kes näiteks pole kunagi varem ise oma riideid pesnud, sest neil on kodus selleks teenijad ja Paul Hollandist, kellest pole veel jõudnud aru saada, sest ta alles eila saabus. Siuke vaiksem ja rahulikum tyyp tundub olema. Mõlemad töötavad mittetulundusühingus, kus tehakse trippe ymberkaudsetesse kyladesse ja uuritakse naiste ja laste elutingimusi ja viiakse läbi kysitlusi. Ja nyyd kohtusin just hiinlannaga, kes täna saabunud oli ja paariks kuuks siia jääb. Tema elab nyyd keldris, kust meiegi omal ajal alustasime, niiet nagu meie mantlipärija võinii. Õpib hiinas rahvusvahelist bisnesit ja siin hakkab ka mingi myygitööga tegelema. Me majas polegi vist meie ajal kunagi nii palju inimesi elanud, kui praegu: Odile, Teresa, Ahmed, Seth, mina, Kristiina, Gina, Paul ja see hinnlanna, kelle nime kahjuks veel ei mäleta. See teeb siis kokku 9 inimest. Me vist ei mahu koik laua ymber korraga söömagi enam.

Töönädal kadus jälle kuskile lõpmatusse auku ilma, et midagi suurt oleks koorunud. Kuna jaanuaris tegelesin ysna mitu tööpäeva emale-isale netist rongipileteid otsides ja klapitades ja programmi kokku pannes, siis jäi see va disainimise töö kyll jah tõepoolest tiba tahaplaanile ja nyyd ongi vesi ahjus. Kui bossilt paari vaba päeva kysima läksin, ytles ta, et nendega on finito ja mul on vaja palju tööd ära teha ja et nad pole mu tööga rahul. Läksin siis otse töölt koju, istusin kella 5-ni yleval ja haudusin natuke oma arvutis.
Näitasin päeval bossile ja ta ei öelnud yhtki paha sõna. Ytles ainult, et: You have done good work.” Ja et nyyd prindi yks tykk välja ja lase valmis taftida, et näha, kuidas siuke muster reaalsusses välja kukub.

Ykspäev, kui Estriga ( hollandlannast trainee myygiosakonnast) tavapärases kohas õues trepi peal lõunat sõime ilmus äkki, eitea kust me juurde yks päris suur ja mitte sõbralik punase persega ahv. Olime nii ähmi täis, et pistsime karjuma, et heelp ja heelp. Tyyp aga muudkui tuli lähemale ja ma siis viskasin teda ainsa asjaga, mis käepärast oli – mu võileivaga. No on ikka rumal tibi. Loomulikult ei olnud ahv mu mustast leivast suitsuvorsti ja juustuga huvitatud, aint nuusutas ja viskas minema. Ma olin aga toidust vabshee ilma. Nii kahju oli väärt kraamist. Ahv aga näitas vihaselt hambaid ja yldse ei kartnud meid. Siiamaani tulevad judinad peale, kui sellele mõtlen. Kui oleks ikka hammustanud meid, mis siis...Enam me seal õues syya ei julge. Kahju, hea privaatne koht oli. Päikse paistel ja puha.

JODHPUR

Neljapäeva 25. jaanuari õhtul lasin töö juurest tund aega varem jalga, et Kristiina ja poolaka Agniezhkaga rongiga Jodhpuri põrutada. Reede 26. jaanuar ju siin Republic day ja töölt vaba päev. Agniezhka kuulub mingisse hospitality Clubi internetis, kust kaudu oli tal siis yks vanem onu oma naisega autuga vastu tulnud ja valmis meid oma poole majutama. Kuigi oli juba hilja, pakuti ikka veel keeduriisi juurviljadega ja india maiustusi ja chaid (teed). Reede hommikul oleks nii magada tahtnud, aga ei, kus sa sellega. Aktiivsel onul, kes muide vist on ka kohaliku ülikooli juures mingi professor voi õpetlane, oli me jaoks juba tiheda programmi valmis sepitsenud. Ja ikka nii, et kella 8 ajal hommikul juba vaja minna kuskile staadionile republicday tseremooniat kaema, kus kohaliku poliitiku lõputu hindikeelne kõne läbi krabisevate mögafonide mu unise teadvuse kergesse shokiseisundisse viis ja edasi mingi kuninga palee juurde jne.jne ja seda kõike ikka kiiresti. Oi kuidas mulle ei meeldi selline tõmblemine. Kristiina exbossi vend Prakash oli ka Jodhpuri oma sõbrale Vinniele kylla tulnud. Nad tahtsid ka meid ringi sõidutada ja nii me siis jätsimegi Kristiinaga Agniezhka selle onu kyysi ja hyppasime teise autosse.
Käisime yhes kaunis vanas aias jalutamas, kus oli igast jumalakujusid ja õitsvaid põõsaid ja paar templit ja ahvid kepslesid mööda muru ringi.
Edasi tutvusime linna põhivaatamisväärsuse kindlusega, kus 250 rupsise piletiga antakse kaasa ka audiogiid. Väga tõhus vahend end endiste aegade ja tollase miljööga kurssi viimiseks, mjuusika mängis ja onu muudkui kõneles. Mina nagu ikka jäin igalepoole liiga kauaks toppama ja ajasin sellega teised kärsituks. Sinisele vanalinnale avanes ylevalt ka kaunis vaade. Kui Jaipuri kutsutakse Pink Cityks, siis Jodhpur on Blue City. Käisime ka yhes templis, kus pyhamees mu parema käe randme ymber punase nööri sidus. Enne veel kysis, et are you married ja siis käskis parema käe anda, niiet abielus inimestel pannakse siis vasaku käe ymber. Ja veel jagas ta nöörisid, mille pidi siis templi taga puu oksa kylge siduma ja samal ajal midagi soovima. Kui soov täide läheb ja sa ykskord sinna tagasi satud, siis pead selle nööri jälle lahti siduma.
Pärast kindlust käisime kohalikul turul, kus yhes pisikses piimabaaris, mida ka Lonely Planetis soovitatud on, pakutakse hoopis teistsugust ja erilist lassit (mitte speisshl lassit). Oli kyll jah väga hyva ryybe. Seina peal riiulil klaasi taga oli igast auhinnakarikaid ja diplomeid välja pandud. Niiet tunnustatud koht.
Ja veel astusime yhte vyrtsipoodi sisse, kus lahke noor naine meile kahte erinevat teed pakkus ja igast muud kraami nuusutada andis. Yks teesegu, millest tehtud tee ka väga hea oli, koosnes safranist, kardemonist ja kaneelikoorest. Ostsime muidugi safranit. See siin ju hästi värske ja kvaliteetne ja pärit kuskilt Põhja-Indiast, Kashmiirist vist. Algul oli ikka 1 gr. 100 rupsi, lõpuks saime 80-ga.
Edasi sõidutati meid Vinnie mööblitöökotta. No kyll seal oli igast tavaari alates väikestest metalliga kaunistatud elevandikujudest lõpetades suurte laudade ja toolide ja kappidega.
Võisime endale miskit mälestuseks valida. Mul jäi kohe yks punane laegas silma.
Ja juba oligi pime ja vaja mu asjad aktiivse onu juurest ära tuua ja hakata bussipiletit hankima. See osutus erakordselt keeruliseks, sest enamus nii riiklikke kui erafirmade busse olid kõik väljamyydud. Lõpuks sain yhele ööbussile istekoha. Muidu on siin ju bussides olemas ka magamisekohad yleval lae all, kardinad ette tõmmatud ja puha. Maga nagu mishka. Minule siukest luksust ei jätkunud.
Miskipärast oli vaja neil ka kindlasti autos hakata viina ja limonaadi jooma, kuna riikliku püha ajal kuskil restoranis alkoholi ei myyda. Restorani minemise ajaks olime päris parajad poisid. Aga restoran oli siuke armas ja romantiline põlevate laternatega aiarestoran. Ja imekombel jõudsin ma ka oma bussi peale ja olin hommikul kella 6 paiku Jaipuris tagasi.

LAUPÄEV 27. JAANUAR

Pärast kolmetunnist und äratas mind äkki tädi Marise kõne, et kus sa oled, et me oleme juba bussijaamas ja mustade meeste parv on ymber. No olingi järjekordselt sisse maganud. Helistasin siis hotell Pearl Palace`isse ja lasin neile auto järgi saata. Ise kimasin rikshaga ka hotelli. Oligi kogu kamp juba seal: ema-isa, tädi Maris ja tema noorem tytar Tiina. Viimati kaelustasin oma vanemaid möödunud aastal 12. novembril vist kui neid Tallinnnas Tartu rongi peale saatsin. Uskumatu lugu ikka, et nad hullud vanainimesed siia kohale põrutasid. Nagu tädi Maris seda reisi nimetas – sajandi avantyyr.
Kuna Pearl Palace on kaunis puhas stiilne pisike hotell kesklinna ligidal vaiksemal kõrvaltänaval, mis pole teps kallis mitte ja see tõttu ka ysna populaarne, siis õnnestus mul bronnida vaid yks suur peretuba. See osutus täitsa okeiks – kaks suurt voodit.
Pärast väikest sebimist jõime katuserestoranis lassit ja õlut ja läksime barkat Nagarile minu kodukest kaema. Yhtlasi tõime ära ka kogu selle tohutu laari suitsuvorste ja kohvi ja lihakonserve, mis nad siia olid tarinud. Isegi teflonpanni olid teised kotti surunud. Naerge või mitte, aga elul on nyyd ikka päris teine maik, kui saab normaalse panni peal syya teha. Siiamaani oli see ytleme niiet komplitseeritud.
Nyyd nägid nad siis ka seda ehtsat slummimelu ja lasid ennast mu kodutänaval lehmade ja maas laibana lebavate koerade taustal fotugrafeerida.
Siis sõitsime rikshaga linnast u. 10 km kaugusele nn. vabaõhumuuseumisse või turistikylakesse Dzhoki Dhanisse. Sinna on nimelt ehitatud tyypilised Rajasthani kyladele iseloomulikud majad ja hooned, kus on siis väljapanekud vanadest asjadest ja käsitööpoed ja siin-seal laulavad-tantsivad taidlejad ja saab teha kaamelisõitu ja elevandisõitu ja kõige lõpuks pakutakse piletihinna sees veel ka ohtrasti syya.
See koht on väga populaarne ka hindude endi hulgas.
Ema-isa siis hyppasid ka kaameli selga ja elevantsi selga ja mina muudkui jäädvustasin seda ajaloolist momenti. Kui pimedaks läks syttisid igalpool lugematud laternad ja kõik muutus väga romantiliseks. Süüa pakuti tyypilist rajasthani hästi vyrtsist värki. Istusime kõik põrandal rätsepistes maas ja turbanitega onud tõstsid erinevaid palu puulehtedest tehtud taldrikute peale. Kõht sai päris täis. Kui ära hakkasime tulema, olid sissepääsu blokeerinud tohutud inimhulgad. Meil õnnestus ikka päris õigel ajal ära käia.

PÜHAPÄEV 28. JAANUAR.


Nagu mulle juba kombeks on saanud, magasin jälle sisse. Kell 8 pidime hotelli juurest autoga Ajmeri poole starima, aga ma ärkasin alles kodus see aeg yles. Kiire ja osav nagu ma olen sain õnneks kiiresti riksha ja kimasin kohale.
Autojuht oli siuke tume mees, kes eriti palju inglist ei osanud ja õnneks väga suhelda ei tahtnud, nii saime siis segamatult eestikeeles lobiseda. Ise veel naersime, et õhtuks jooksevad mehel kõrvad kindlasti miskit kahtlast vett. Aga muidu oli lahke mees, ostis tee äärest banaane ja mainis miskit ahvidest...hiljem selgus, et need olidki mõeldud teeäärsete ahvide ligimeelitamiseks, et me saaks neid fotugrafeerida. Yks jooksis kohe kaevupumba juurde ja haaras sellest kinni ja poseeris niimoodi natuke aega.
Ajmeris käisme yhes templis, kus sees klaasi taga läbi kolme korruse ulatuv kullaga kaetud mingi kõige esimese prohveti synnilugu pisiskulptuuride näol kujutatud oli.
Erinevad jumalad laskumas õhust paatidega ja lillevihma alla viskamas. Päris imetabane koht oli. Yks mees lahkesti seletas ja otseloomulikult oli tal templi kõrval ka väike poeke, kust siis pärast mõned tekstiilile maalitud elevandipildid ostsime.
Veel käisime Ajmeri kuulsas moslemite moshees. See on minuteada nende jaoks yks tähtsamaid mosheesid siin Indias. Igalpool myydi roosiõitega kaetud taldrikuid ja veel muud pudi-padi, mida siis kõik ostsid ja kõike seda tavaari peapeal hoides siseneti tungeldes templisse, loomulikult paljajalu ja põrand oli senini yks ligasemaid, mida on siinmaal õnnestunud kogeda. Templis sees tundus sõnaotseses mõttes nagu põrgus – meeletu tunglemine, lilleõite ja muu lägaga kaetud põrand palja talla all, inimesed hõikusid ja pildusid oma õisi õhku. Õnneks oli järgmine uks ysna lähedal! Kui elusatena väljas olime ytles ema, et nyyd siis oleme ka idamaade hullumaja ära näinud!
Autojuht leidis meid juba ise kiiresti ylesse ja põrutasime Pushkari poole edasi.
Seal käisime jälle templis, sedapuhku oli rahu ja vaikus ymberringi. Järveääres käisid muidugi jälle mingid tyybid pinda, et me pyhale paigale raha annetaksime. Vastik!
Edasi shoppasime niisama. Keha kinnitasime sedapuhku yhes Lake View Rooftop restoranis. No restoran on muidugi tihtipeale siinmail pisut teise tähendusega, kui mujal maailmas, aga vaade järvele oli tõesti priima.
Kui pimenes hakkasimegi tagasi sõitma. Pärast kinkisid tänulikud eestlased autojuhile liköörikomme ja tema lastele mitteliköörikomme. Tal paistis hää meel olevat.
Läksime veel hilja õhtul Turistioffisit otsima, et järgmine hommik oleks teada, kuhu tulla. Polndki väga kaugel teine.
Aga ma pidin ju kuidagi oma armsasse Barkat Nagari paradiisi tagasi jõudma. Ysna pime ja rikshasid ka näha polnud, juba päris kõhe hakkas, mingid kerjuslapsed lähenesid, mingid mehed kogunesid ja äkki – peatub möödakihutav riksha, kus sees sama mees, kes mind just paar päeva tagasi koju oli viinud! Kohata selles suures linnas öösel kell 12 7 km kodust eemal sellist rikshajuhti, kes oskab su sellisesse keerulisse kohta viia nagu seda on meie maja- see ei ole kohe yldsegi päris tavaline mitte!

ESMASPÄEV 1. VEEBRUAR

Läksime siis rõõmsasti kell 8 algavale poolepäevasele linnatuurile. Kell 8.15 polnud veel miskit liikumist märgata. Ainsa atraktsioonina võisime jälgida meie peakohal puuoksal, kuidas kaks helerohelist papagoid omavahel armastust jagasid. Ega polegi enne näinud, kuidas linnud seksivad – täitsa huvitav.
Pärast pooletunnist ootamist selgus, et peale meie on veel ainult yks hindu abielupaar Delhist. Meid topiti siis ysna tihedalt ja ebamugavalt koos vanemast meesterahvast giidiga autosse ja tutvustati mõnda möödalibisevat valitsushoonet ja ausammast. Yldiselt polnud dzhiibi taga kägaras istudes aknast avanev vaade just eriti avar. Ja giid jahus ka liiga palju kogu aeg ja ma pidin veel suutma teistele miskit tõlkida. Tundsin, kuidas vererõhk tõusis.
Käisime valgest marmorist Birla templis, kus just hommikune rituaal läbi viidi. Pyhad mehed kolistasid kellasid ja vehkisid viirukiga ja siis visati pyhavett – tädi Maris sai kohe tublisti pihta, mina vaene jäin sootuks kuivaks. See ju rahajumala Laxmi tempel....no jah, et ega mul pole siis miskit rikkust oodata. Kysisin ykspäev töökaaslastelt ka loterii kohta, et tahaks osta – mõni aasta tagasi olla riiklikul tasandil ära keelatud.
Edasi sõitsimegi linnast välja Amer Forti, kus ma juba korra novemberikuus käinud olin. Giid jube tyytu mees muudkui juhatas meid yhe marmorsamba juurest teise juurde ja rääkis, mis sorti marmorist miski tehtud on. Mingi kivihaige vist! Ausõna ära tyytas. Yldse ei saanud rahulikult nautida, muudkui kuula aga tema jura.
Pärast käisime veel Jantar Mantaris (observatooriumis) ja siis lasime jalga. Läksime omal käel Hawa Mahali kolama. Seal kohtasime eestlasi, kes rääkisid, et siin Indias olles saab ikka aru, kui hea on Eestis elada.
Niiet kõigil eestlastel, kes oma riigiga rahul pole oleks soovitav korra siin ära käia ja seda elu-olu ja imet oma silmaga kaeda! Ei teeks paha mitte.
Siis sõime hotelli rooftopil ja jõime õlut ja läksime Pink Citysse shoppama. Väga väsitav, aga Indiale tyypiline kogemus, et peab ju ikka ära proovima ja vaatama.
Lõpuks hakkas vihma sadama ja olime sunnitud koduje purjetama. Ikka rikshaga. Hotelli rooftopil lasi riidest katus läbi, niiet pidime tuppa kolima.
Aga õhtu oli imeline – ymberringi ilutulestikud kogu aeg – jälle pulmade periood. Need käivad siin tähtede seisu ja horoskoobi järgi. Tihtipeale esmaspäeva ja teisipäeviti on kohe eriti palju pulmi näha.
Lõpuks hakkas ka otse meie hotelli ees tänaval yks pulmatsremoonia pihta koos tyypilise hyperhoogsa puhkpilliorkestri, elevandi, kahe kaameli ja loomulikult tikitud tekiga kaetud valge hobusega. Kõik see rongkäik venis ja venis ja seisis yhe koha peal ja mehed muudkui puhusid pasunaid ja tagusid trumme ja lõpuks hakkasid ka pulmakylalised vastasasuvast hotellist väljuma. Mehed tantsisid ja vehkisid kätega nagu siin alati sel puhul kombeks on. Meie hotelli elanikud aga muudkui filmisid ja pildistasid.
Tädi Maris oli veel enne vaikselt mõelnud, et tahaks yhte pulma ka Indias ära näha ja nyyd, palun – istu aga oma toa rõdul ja vaata nagu filmi! Väga hea hotell!
Tegelikult kaa soovitan kõigile, kes Jaipuri tulevad – PEARL PALACE (www.hotelpearlpalace.com ) -broneerima peab neti teel.
Väga sõbralik teenindus, vaikne asukoht täiesti kesklinnas, odav yyr ja kaunis sisekujundus, mis muide on sikhist hotelliomaniku enda hobikorras loodud.
Isegi postkaardid ja margid on neil retseptsioonis olemas ja posti panevad ka ise pärast. Postkaartide saatmine ei ole siin muide yldse mitte lihtne. Peapostkontoris ei myyda mitte yhtegi postkaarti näiteks! Ja suletakse see asutus ka juba kl. 6 õhtul. Kymme minutit enne seda ei myyda marke ka enam, sest käes on ju sulgemise aeg!
Lõpuks pidingi ikka oma kallid vanemad ja tädi Marise koos Tiinaga hotelli jätma ja oma koju kobima. Polnud ma ei tea, mis ajast korralikult magada saanud ja pidin ju jälle järgmine päev tööle minema.