KOLMAPAEV 29. NOVEMBER

Ehh teil seal vist hakkab varsti advendiaeg pihta...
Meil siin hakkavad paljud lahkuma. Eks ta loogiline ju on, et ikka jouluks koju. Kohutavalt kurb hakkab, kui motled, et neid inimesi ysna toenaoliselt enam kunagi ei kohtagi. Nuuks-nuuks...
Kulpa ja Vahur kah juba mineku peal.
Eila kaisime siis kohalikus suurimas kinos RajMandiris. Oli see vast uhke palee! Ei osanud ettegi kujutada, et yks kinosaal nii suur voib olla. Ja milline dekoor igalpool laes ja rodupiiretel ja justnimelt interjooris! Vahtisin suuammuli. Juba niioelda fuajee oli tohutu suur lage ruum, vaipkate maas, seinad dekooriga kaetud. Ja yhe kohustusliku elemendina oli seinal aukohal ka selle kino omaniku byst (skulptuur) lillevanik kaela pandud. Siin on see lillevanikute teema igalpool. Meil nimetatakse neid oranzhe lilli dageetesteks v. yliopilasteks. Siin on need erkoranzhikaskollast varvi ja neid myyakse tanavatel lettidel suurtes kuhjades ja aetakse noori peale ja pannakse siis igast pyhakujudele ja inimestele kaela. Et ikka see va oenn tuleks.
Film oli mingi perekonnalugu. Et kuidas kahe kohutavalt kauni noore inimese vanematepoolt organiseeritud abielu ikka lopuks labi raskuste teoks sai. Koos vaheajaga kestis kokku 3 tundi.
Vahepeal tuli pisut uni peale - tekstist ju aru ei saanud. Aga kaadrid ja varvidemang olid voimsad. Silm muudkui puhkas. Kogu selle kolme tunni jooksul ei naidatud isegi mitte yhte narust suudlust! Paris mitu korda pinge muudkui kasvas, et kaks habelikku inimest nyyd-nyyd lopuks ometi kohe moklevad, aga ei. Saalis rahvas vilistas ja karjus ja elas taiega kaasa.
Filmi lopus nad justkui suudlesid, aga just sellel hetkel kustus pilt ekraanilt ja algasid tiitrid. Pettumus oli suur. Uhke vaipkattega kinoporand oli kaetud prygikorraga.
Kino siin Indias on lahe! Pilet 30-60 Rp. Tuleb teinekordki minna.
Tana ohtal on jalle traineedinner - ehk kuuleb uudiseid. Meil plaan nadalivahetusel Agrasse TajMahali kaema minna.
Ehk mu jalg ikka paraneb... Tana liipan juba pisut vahem.