MEIE ELU ON SIIN ILMAS…

Elagu internet Indias! Elagu! Elagu! Elagu!
Alles tänase päeva lõpuks organiseeriti mulle miski laud ja läpakas ja internet ja boss lubas mul maile vaadata. Kummaline, keegi polnud nagu varem mõelnudki, et ma tulen ja kus ma siis töötama hakkan ja mida tegema. Eks näiss, kaua selleks aega läheb…

Elama pandi meid esialgu, kujutage ette, KELDRISSE. Keldrisse, kus pole aknaid, kõik on tolmune, asju panna pole kuhugi, ei mingeid riiuleid, aint üks laud ja mingi madal pink. Ootame kannatamatult, millal me maapeale st. esimesele korrusele elama saame. Magame uhel suurel laial madratsil sellel tolmusel põrandal. Tore külalislahkus küll. Ja selle eest tuleb maksta 3000 Rp kuus!?
On nii lämbe, et tohutu tiivik meie väikses laes peab kogu aeg suure mürinaga töötama – kõrvatropid on siin abiks. Sooja dushi õnnestus ka alles täna st. teisipäeva 21. nov.-i hommikul võtta. Muidu koguaeg aint külm.
Voodiriided anti ka, aint päris plekilised teised, niiet hea, et vähemalt oma lina kaasa võtsin. Ostsime järgmine päev tänavalt ka ühe lina, aga kuna need on juba uuest peast kole tolmused, siis tuleb need enne ära pesta, milleks on muidugi jälle jube raske aega leida.
Jumal tänatud, et ma niigi palju riideid kaasa võtsin! Pesu pesemine on siin päris aega nõudev ja keeruline tegevus, kui kraanist sooja vett ei tule ja peale sinu veel terve see hunnik inimesi seda ühte pange tahab kasutada, kus pesu pestakse. Ausõna, täna ostan endale oma pange!
Siuksed olmejamad võtavadki esialgu kogu mu energia siin.
Tegelikult ma imestan kogu aeg seda kõike värki siin ja ei saa veel täpselt arugi, kuhu ma sattunud olen.
Muidu elab meie majas veel: Odile Saksamaalt (kaunis mulatitar, töötab miskis kunstigaleriis ja teeb seal kõike, mida vaja), Theresa Tsehhist (reisibüroos), Seth Aafrikast (paris tumeda nahaga mees, töövaldkond mulle veel tundmata), Lütfu Türgist (töötab samas kompaniis, kus mina ja on hästi lühike, aga kohutavalt abivalmis ja asjalik ja suur sõber kõigiga, ajab mingit myygivarki Tyrgiga), Hiro Jaapanist, ja täna tuli veel üks Saksa tshikk Rahel. Nii et dushi ja sooja veega on siin keeruline.
Mul pole veel onnestunud sooja vett kasutada- ainsad korrad olid kaamelisafaril (sellest katsun kirjutada väga varsti) Jaisalmeris hotellis nimega “Golden City” with swimming pool. Tore hotelliomanik oli ja üldse oli üks äge tripp, ainult tolmust sai küll kõrini - isegi suus oli tunda. Nüüd on kaks varianti: kas hakkan pärast Indiat kodus iga päev tolmu võtma või élan kogu ülejäänud elu rõõmsalt sita sees – veel pole selge, kuhupoole ma kalduma hakkan.
Nüüdseks on selgunud, et elame mingis totaalses slummis ja äärelinnas. Jaipur on tegelikult hästi suur linn ja siin on ikka ilusaid kohti ja suuremaid poode ka, kui pisikesed putkad tänaval. Kahjuks olen neid siiani vaid vilksamisi autoaknast näinud. Ei jõua seda va ainsat vaba päeva pühapäeva kuidagi ära oodata. Ootused on suured, et ehk õnnestub siis ka lõpuks näha, mis sorti linnaga siis tegelikult tegemist on…
Kõik see kaunis vanalinn nn. Pink City asub meie urkast ikka päris kaugel.
Ok sain nuud kohaliku numbri tehtud ja maksin selle eest kokku 650 rp-t (jaga 3,5-ga) Eks ma siis vahel panen eesti kaardi ka telefoni, aga mu siinne number on: +91 9828610886. võib proovida, kas SMS-d tulevad läbi…
Kallid semud ja kaimud, andestage mulle see paras systeemitu jutt. Kuna veedan oma esimesi hetki internetiga ja kirjutada tahaks paljust, siis siuke puder just välja tulebki. Vot!
Kes suudab, see loeb.
Kannatamatutele niipalju, et Indias on kolm T-d: Things Take Time.

EGA TÖÖ POLE JÄNES
On hoopis vähemalt esialgu päris rahulik ja systeemitu ja pole veel oma kuju omandanud.
K.P.& Company on juba 30 aastat vaipadega tegelenud perefirma, st. üsna parajalt väike. Mis mulle üpris meelepärane on. Asub tema u. 4-5 kordses majas, kus on keskel midagi aatriumi taolist ja vitraazhid akende ees. Üldiselt pole arhitektuuri Indias kirjeldada võimalik. Kuskilt pole nagu kinni hakata, et maja välisilmest sõnadega pilti maalida – sopp siin, rõdu v. palkon seal, uksed, aknad, trepid kõik läbisegi igalpool. Siukse mulje on see vähemalt mulle, kui arhitektuurikaugele inimesele jätnud. SIINKOHAL PALAVAD TERVITUSED SÕBRAD ARHITEKTIDELE, KESIGANES SIIS ENNAST TUNNEB PUUDUTATUD ST. TERVITATUD OLEVAT!!!
Õnneks ei pea ma üksinda tööle minema, ega sealt tulema. Tore väike türgi mees Lütfu teab ja tunneb teed ja bussi ja riksha tavalisi hindasid. Üldiselt üritatakse ikka igalpool sult rohkem raha välja petta, kui sa õigeid taxe ei tea. Indias peab igalpool hinda alla kauplema.
Esimene päev tööl oli päris naljakas. Esiteks olin ma ainult ühe tunni maganud, sest saabusime hommikul kl. 6.30 oma kaamelisafarilt kõrbest. Alustuseks rääkisime Lütfu ülemuse manager mr. Shailendraga pisut juttu nende kabinetis. See mees on kunagi suisa Moskvas õppinud vist mingit marketingivärki ja puhub vene keelt! Kujutage nüüd palun ette, kuidas hindu vene keelt räägib! Aga ta räägib päris soravalt, ma jään ikka kõvasti maha.
Juhatatigi mind siis selle kõikse suurema bossi ja firma omaniku mr. Rishi Poddari kabinetti. Seal kohe teener tõi kandikul vett ja teed. Ja kohe üks vanem mees oli ka ootamas mingite villase lõnga vihtidega. Koukiski siis kohe oma kraami ülemuse suurele läikivale koledale pseudoantiiklauale laiali. Läks lahti hindikeelne mulin . mina vaid jälgisin mängu ja katsusin aegajalt erineva töötlusega villa ja vastasin mõnele ingliskeelsele küsimusele. Kui ma õieti aru sain, siis selle mehe lõngad neile ei sobinud. Üldiselt on nende lõngad siin väga karedad. Väikestest küladest kogutakse vill kokku ja töödeldakse vähe suuremates kohtades.
Big Boss tundub olevat mõistlik ja rahulik mees. Vähemalt esmapilgul.
Et kus ma siis nagu tööle hakkan või kus see minu töölaud peaks paiknema, see jäi alguses üsna ähmaseks. Istusin aga bossi kabinetis ja kogu aeg sagis edasi-tagasi igast inimesi, kellel allkirja vaja, kellel miski muu jutt, siis helises jälle telefon ja siis rääkis boss jälle minuga mõne sõna ingliskeelt.
Äkki sahistasid uksest sisse kaks meest miski päris vana ja kummalise lauaga ja kukkusid mööblit edasi-tagasi lohistama. Kolmas, kõpsuvate kingadega ja mustade viigipükstega mees muudkui suunas käega, kuhu mida tõsta. Mööblit palju polnud – diivan, kaks tugitooli, diivanilaud ja see vana laud, aga neid andis ikka igast kombinatsioonides ja eri nurkade all paigutada ja aegajalt ütles Big Boss jälle ka mõne sõna sekka, mis ta asjast arvab. See oli ikka paras kino, täitsa komöödia kohe. Kord asjad ükshaaval ühte nurka, siis jälle teise nurka ja siis jälle esimesse nurka tagasi. Kahjuks ei saanud ma avalikult naerda. Kõhistasin oma kõhus seespool.
Lõpuks hakkas mulle selguma, et käsil on mulle töökoha organiseerimine ja see hakkab asuma otse bossi suure töölaua kõrval. Mnjah, pole just kõige riläxim koht või mis.
Arvutiks anti mulle bossi eelmine laptop, päris suure mäluga, kui ma nüüd jälle mingeid numbreid sassi ei aja. Ja uskumatu, aga nii see tõepoolest on, ka interneti ühendusega (wireless muide). Loomulikult käib see päeva jooksul ikka mitmeid kordi ära, aga aegajalt on ikka täitsa olemas ka. Kummaline on istuda hindikeeles plubisevate meeste kõrval ja oma eestikeelseid maile lugeda. Juhe läheb ikka kokku küll.
Mil ma iganes vett või teed või kohvi tahan helistan vaid 208 numbril ja teener toob kohe kõik kandikul kätte. Täitsa tsirkus.
Kui ma õieti aru saan, siis oodatakse minult, et ma neile mingeid moodsaid disaine tekitaks, mis muidugi on üsna OK. Mul juba oligi vaikselt närv püsti, et kuidas ma ikka neid tohutu keerulisi ornamente vorpima kukun.
Jaanuaris plaanitakse Saksamaale Hannoveri miskile suurele vaibamessile minna ja boss juba küsis, et mis ma arvan, kas ma selleks ajaks ka miskit juba teha jõuan…
Terve tänase päeva ootasin, millal mu arvutisse nende põhiline tööprogramm, millega siin töötatakse – Autotex 2000 sisse pannakse, et saaksin siis seda juba vaikselt tutkima hakata, aga ei tulnd sest veel miskit asja. Tshekkisin siis niisama netist erinevate firmade vaibadisaine ja üritasin pihta saada sellele va mõõtude süsteemile. Selles bisnises ju põhiliselt intsid ja jalad kasutusel. Vähemalt Ameerika turu jaoks küll. Nad ongi siiani põhiliselt USA-ga äri ajanud, aga nüüd tahaks nagu vaikselt sinna Euroopa poole vaatama hakata. Saksamaa on nimelt huviorbiidis peamiselt.
Design departmendis käisin ka – asub kohe meie kabineti vastas. Seal on üks põhi disainer ja siis kaks pikka rida tüüpe, kes kõik matchivad st. värvivad arvutis ruuthaaval keerulisi disaine ja teevad muud taolist. Nendel ei pidavat mingit eriharidust olema, niiet mind julgustati, et küll ma selle programmi peagi selgeks saan. Kõik muidugi vaatavad mind vargsi tõsiste nägudega.
Täna istusin pool päeva ilma, et boss oleks tööle ilmunud (firmal pidi linnas veel kontoreid olema, niiet ta pidigi üsna palju ringi lendama). Igatsugu inimesed muudkui käisid teda otsimas ja mina ainult laiutasin käsi. Ega nad keegi eriti inglist ei räägi ja nagu ma nüüd ühelt naiselt teada sain, siis ei tohigi üldse niisama rääkida. Vähemalt bossi juuresolekul mitte. See tundub ausalt ikka päris veider. Nüüd, kui bossi polnud ajasimegi siis selle naisega pisut juttu. Ta ütles, et nemad hindud ei tahagi tavaliselt kuhugi Indiast väljapoole reisida. Et mujal on see taimetoiduprobleem ja pole nende armsaid chapattisid ja üldse on ainult Indias seespool hea reisida. Vot siukse jutuga naine oli siis tema.
Tööpäev lõpeb tavaliselt kuskil kella kuue paiku õhtal. Väljas on siis juba päris pime ja liiklus nagu ikka hullumeelne. Pimedas on aga ka veel see häda, et kõik tänavad ja kohad on täpselt ühesugused. Tänavatel siin aga eriti nimesid pole, ainult kõige suurematel on. Ja maja numbreid ei maksa ka väga otsida – neid lihtsalt ei ole. Niiet olen ikka päris õnnega koos, et see Lütfu minuga samas kohas töötab.
Eile võtsime takso st. riksha. See on aga üsna tavaline, et ütled väsind näoga mustale taksojuhile selle aadressi st. maja umbkaudse asukoha, mis on tegelikult vaid päris suure piirkonna nimetus ja mõne märksõna nagu railwaycross või St. Joseph School. Need on aga nii väiksed asjad, et ega ükski taksojuht neid tegelt ei tea. Ja eile me siis tiirutasimegi päris pikalt ja suuri ringe tehes enne, kui lõpuks õigele kohale pihta saime. Huff! Ega ei kujuta hästi ette, kuidas ma seda ühel kenal päeval ihuüksinda tegema hakkan…aga ega Lütfut ei pruugi ju iga päev tööl olla. Ajab teine mingit myygivärki ja hakkab koos oma ülemuse mr. Shailendraga ilmselt tihti ringi reisima.
Helistasin täna just emale ja kuulsin, et teil seal päris pehmed ilmad. Aga meil siin on ikka mitu korda pehmemad – päris ikka suviselt soojad teised! No maeiteaginyyd, oma 25 tuleb ikka kindlasti päeval ära! Kel isu, see tulgu ikka kohe ruttu siia! Tõsiselt, see on ikka jube äge kõik see värk siin! Mingit adekvaatset pilti sõnades edasi anda ei ole loomulikult lihtsalt võimalik.
Jätkan homme samas vaimus. HEAD ÖÖD, MU ARMSAD LUGEJAD! “u“