Tyybid lennujaamas lykkamas tohutut pagasikarude rida ja niimoodi ikka oolabi

KUIDAS ME KOHALE JOUDSIME

Mis koige uskumatum, me joudsimegi kohale! Taiesti elusate ja tervetena ja koik raha ja kotid olid ka alles. Lennuk oli siuke suur loom. Siukest ei oskaks unes ka naha. Suua anti kaks korda – miski riis koos vurtsiste plogadega ja veini sai! Me votsime siis uhe pisikese pudeli varuks ka – Indias ei pidavat veini ju uldse muudama. Lennuk murises paris kovasti, niiet magada eriti ei saanudki. Eelmine oo ma ju ka ei maganud – pakkisin asju ja nuud seisis ees oo Delhi lennujaamas. Tulime maha upris viimastena ja otse meie ees soitis poranda puhastamise masin. Nautisime viimast korda nii puhast porandat. Lennukis pidi miski paberi ara taitma, millest teise poole peab esitama, kui Indiast lahkuma hakkad. See suvaline vaike konts tuleb kindlasti alles hoida – vaga tahtis paber.
Lennujaam polndki nii hull. Kujutasin oma vaimusilmas ette justkui porgu eestkoda – laste kisa, hais, sagimine. Tegelikkuses ei miskit nii hullu. Vantsisime veidi ringi, vahetasime raha (kurss on muide paris soodne) ja passisime saabuvaid inimesi nagu filmi. Palju oli igast turbanite ja habemetega mehi. Need on sikhid, kes usuvad, et nende joud on juustes ja kannavad turbanite all hasti pikka patsi ja kasvatavad habet. Siukseid Jaipuris eriti ei kohta. Lennujaama peldikus passivad mingid naised, kes kogu aeg sulle ligi kargavad ja kateratikut pakuvad ja raha tahavad. Jube tuutu. Tegin tunga neile – ahhaa!- votsin kotist oma ratiku, need vahtisid pahaste nagudega.
Kui kell sai 6 sukeldusime toelisusse. Kohe valjudes on paremat katt prepaid taxi putka. Maksime 250 Rp. Kohe ilmus miski mees ja pistis meie paberiga ajama. Meie oma suurte kottidega karul talle jargi. Mine sa tea, laseb akki leebet ja meie rahast ja taxost ilma. Aga ei midagi nii hullu. Umberringi muidugi kumneid ja kumneid teisi musti mehi pakkumas oma taxosid. Peamine on kivist nagu pahe teha ja mitte kellelegi mitte otsa vaadata. Tuup litsus siis meie uuratud kotid imepisikesse pagasnikusse, niiet mu jaki varrukas sealt vahelt valja rippus ja soit vois alata. To the Bikaner House, please! Oli see vast hull mees! Olen siukestest lugenud, aga kergelt votab ikka junni jahedaks, kui tuup punaste tulede alt labi kihutab ja korvulukustavalt tuututab ja siukseid napikaid paneb ja keerab taiesti absurdselt. Tegelt polegi siin mingeid soiduridasid ega vastassuunavoondeid – igauks soidab ja keerab, kuhu vaja ja tuututab metsikult. Ei mingeid kuljepeegleid ega tahavaatepeegleid. Taielik kaos ja hullumaja. Akki kusib tuup ule ola Was it Jaipur you wanted? Meie peanoogutuse peale keeras mees ette soitvale bussile keset tanavat, peatas selle ja toppis meid koos meie tohutu pagasiga otse bussi. Ajapikku selgus, et oigesse. Niiet meil ei onnestunudki naha seda bussijaama. Algul noudis piletoor meie pagasi eest veel uhte pileti raha, aga me protsessisime vastu ja uhes peatuses selgus, et need voib taha pagasi ruumi panna ja siis maksab pagas vaid 4 Rp. Pilet oli 270 Rp.(jagage koik hinnad 3,5-ga) Soit kestis u. 6 tundi.
Magada ei saanud taas silmataitki. Istusime esipingil, kohe meie nina ees oli uks lahti ja trepp alla, niiet jarsumate pidurdustega oli pisut hirm. Koige hullem oli aga see pidev lakkamatu tuututamine – 6 tundi jarjest! Korvad jooksid toesti selget sitavett. Seeeest vomaldas vaade otse esiaknasse pisut pildistada. Minu lemmikuteks said igast autode tagakuljed – need on nii agedad – igast maalingud ja rippuvad kaunistused. Nagu mingi hipivark.Hasti varvilised ja igauhel on taga kiri: Horn please! Voi: Wait by side! Liiklus muidugi jalle hullumeelne, ka linnast valjas maanteel.
Jaipuri aarelinn oli masendav – ainult lagund majade rusud, prugimaed, lehmad, koerad, inimesed, metsik tolm. Bussijaamas olid AIESECcarid meil onneks vastas. Muidugi kohe ka parv rikshamehi kohe tuutamas, et tulge aga soitma. Onneks topiti meid autosse ja voluv vaike hindineiu soidutas meid Swatis houssei, millest pidi saama meie elupaik.
Istusime siis pisut koogi, voi oli see nuud ka elutuba, laua aares ja raakisime ja siis laksime magama. LOPUKS OMETI!