JUBA REEDE, 24. NOVEMBER!!!
Et siis esimene toonadal hakkab nagu labi saama. Homme veel ja siis saabub see pyhapaev, mida olen oodanud, kui hingeoennistust. Et saaks loppude lopuks oma tuppa kolida ja pisut vanalinna, seda va PINK CITY t kaema minna. Kristiinal on ka synnipaev ja ma arvan, et vimasele eesti viinale me siis ka pakad silma ajame... Siin muide eriti ohtuti vist baarides voi restoranides alkot ei pakuta...tegelt olen nii vahestes kohtades kainud, mine tea... You have to learn step by step, nagu mu tookaaslased design departmentist mulle korrutavad.
Lopuks pandi siis mulle ka see programm arvutisse, mida nemad siin vaipade disainimiseks kasutavad, vanem versioon, kui peadisaineril, aga miskit sellega vist siiski teha saab. Programmi nimi on AUTOTEX 2000. Eila yritasin miskit kappa saada. (andke andeks mu tapitahtede puudumine - pole siin tooarvutis suutnud neid veel leida).
Paevad muudkui veerevad viuuh ja viiuh ja hakkan juba pisut taipama, et kuidas umbes leida teed toole ja kus me elame. Eile oli suur AIESECi GLOBAL VILLAGE. Miskil suurel staadionil olid koik lauad riikide nimede ja lippudega valmis pandud (eesti lipp taitsa oieti muide). Laotasime siis oma Eesti istituudist saadud tavaari ja kommid laiali ja seletasime pidevalt huvilistele, kus ja mis on Eesti ja naitasime lumise metsa pilti.
Kaimas on miski suur ja tahtis AIESECi konverents ja delegaate on siia saabunud igalt poolt maailmast. Staadionil oli ka suur vageva voimendusega lava ja siis akki oeldi, et minge nyyd lavale ja tutvustage Eestit. Kristiina haaras mikrofoni ja ytles, ety nyyd laulab Tuuli teile sama laulu, mida moned teist juba korbereisil kuulsid...surus mikrofoni mulle pihku ja mina alustasin siis katkendlikul haalel oma Haania miist, u. 300 inimest mind samal ajal jollitamas. Huff! Aplaus oli vagev.
Ohtal toimus miski konverentsi avamine kuskil yleval magedes kindluses, 15 km eemal linnast. AIeseccarid muudkui kutsusid, et tulge aga kaa ja me siis istusime ka bussi. Kohapeal, aga ole hea ja maksa varavas 300 Rp!? No mida yllatust! Me muidugi keeldusime ja ytlesime, et me siis ei soo parast. Koht oli vagev! Iidsed kiviseinad riputatud tais punaseid lambikesi, india tantsijad ja muusikud igalpool mangimas. Siis tulid koned ja jalle tantsijad ja siis jalle koned ja siis jalle tantsijad. Jube kylm ja tuuline hakkas, aga vaade sealt ylevalt linnale oli vagev. Miljonid tulukesed ja tahistaevas ja lisaks koigele miskid ilutulestikud iga natukse aja tagant. Lopus oli aga ikka yks ligi 10 mintane tuleilustik. Motlesin, et huvitav, mitu miljonit ruupiat nyyd taevasse lendab...Siis hakkasid inimesed sooma. Reiko (obluke jaapanlanna ja) ja Hiro (jaapanlane meie majast) olid aint ohukse sargivael ja taitsa labikylmunud. AIESECCARID aga muudkui kysisid, et have you paid? ja kuuma tomatisupi lohn muudkui levis ninna...kysisin siis, et kas ma tohin yhe tee osta ja mees ytles siis, et just take it. Kummalised need india AIESECCARID.
Inimesed siis muudkui raakisid omavahel, me aga olime nii vasinud ja kylmunud ja tahtsime koju.
Koju saamine oli problemaatiline Siis selgus, et ka meie firma omanik ja Lytfu boss olid seal oma autoga. Neil oli autos veel yks mitte just kohn mees. Pressisime siis ennast kolmekesi (Lytfu, Hiro ja mina, Kristiina oli pisut tobine ja ei tulnudki) tagaistmele tema korvale. Vahemalt viidi koju ara otse maja ette ja boss imestas, et isegi tema ei suudaks maletada teed sinna...
Vot siukses kohas elame siis.
Tana hommikul toustes olid kondid kui raskest metallist. Kohutav vasimus. Theresa ja Odile teevad hommikuti me maja katusel pisut sporti ja kutsusid yhinema. Homme peab kyll seda toesti tegema. Na d on siin pisut vanemad olijad ja toesti hasti toredad ja lahked. Inimestega on me majas kyll kohutavalt vedanud. Moned aga lahkuvad ysna varsti...ei kujutagi ette naiteks, et kui Lytfu ara laheb, et kuidas ma siis ihuyksinda toole ja koju seiklema hakkan....
Nyyd olen kyll paris pikalt seanahka vedanud, boss istub otse mu laua korval ja ma ei tea, kuidas ta sellele vaatab. Lopetan igaksjuhuks.
Teil seal on kyll sombune, aga varsti peaks algama POFF...
KALLID SOOJAD JA PAIKEST TAIS KOIGILE, KES SEDA VAJAVAD!!!
Et siis esimene toonadal hakkab nagu labi saama. Homme veel ja siis saabub see pyhapaev, mida olen oodanud, kui hingeoennistust. Et saaks loppude lopuks oma tuppa kolida ja pisut vanalinna, seda va PINK CITY t kaema minna. Kristiinal on ka synnipaev ja ma arvan, et vimasele eesti viinale me siis ka pakad silma ajame... Siin muide eriti ohtuti vist baarides voi restoranides alkot ei pakuta...tegelt olen nii vahestes kohtades kainud, mine tea... You have to learn step by step, nagu mu tookaaslased design departmentist mulle korrutavad.
Lopuks pandi siis mulle ka see programm arvutisse, mida nemad siin vaipade disainimiseks kasutavad, vanem versioon, kui peadisaineril, aga miskit sellega vist siiski teha saab. Programmi nimi on AUTOTEX 2000. Eila yritasin miskit kappa saada. (andke andeks mu tapitahtede puudumine - pole siin tooarvutis suutnud neid veel leida).
Paevad muudkui veerevad viuuh ja viiuh ja hakkan juba pisut taipama, et kuidas umbes leida teed toole ja kus me elame. Eile oli suur AIESECi GLOBAL VILLAGE. Miskil suurel staadionil olid koik lauad riikide nimede ja lippudega valmis pandud (eesti lipp taitsa oieti muide). Laotasime siis oma Eesti istituudist saadud tavaari ja kommid laiali ja seletasime pidevalt huvilistele, kus ja mis on Eesti ja naitasime lumise metsa pilti.
Kaimas on miski suur ja tahtis AIESECi konverents ja delegaate on siia saabunud igalt poolt maailmast. Staadionil oli ka suur vageva voimendusega lava ja siis akki oeldi, et minge nyyd lavale ja tutvustage Eestit. Kristiina haaras mikrofoni ja ytles, ety nyyd laulab Tuuli teile sama laulu, mida moned teist juba korbereisil kuulsid...surus mikrofoni mulle pihku ja mina alustasin siis katkendlikul haalel oma Haania miist, u. 300 inimest mind samal ajal jollitamas. Huff! Aplaus oli vagev.
Ohtal toimus miski konverentsi avamine kuskil yleval magedes kindluses, 15 km eemal linnast. AIeseccarid muudkui kutsusid, et tulge aga kaa ja me siis istusime ka bussi. Kohapeal, aga ole hea ja maksa varavas 300 Rp!? No mida yllatust! Me muidugi keeldusime ja ytlesime, et me siis ei soo parast. Koht oli vagev! Iidsed kiviseinad riputatud tais punaseid lambikesi, india tantsijad ja muusikud igalpool mangimas. Siis tulid koned ja jalle tantsijad ja siis jalle koned ja siis jalle tantsijad. Jube kylm ja tuuline hakkas, aga vaade sealt ylevalt linnale oli vagev. Miljonid tulukesed ja tahistaevas ja lisaks koigele miskid ilutulestikud iga natukse aja tagant. Lopus oli aga ikka yks ligi 10 mintane tuleilustik. Motlesin, et huvitav, mitu miljonit ruupiat nyyd taevasse lendab...Siis hakkasid inimesed sooma. Reiko (obluke jaapanlanna ja) ja Hiro (jaapanlane meie majast) olid aint ohukse sargivael ja taitsa labikylmunud. AIESECCARID aga muudkui kysisid, et have you paid? ja kuuma tomatisupi lohn muudkui levis ninna...kysisin siis, et kas ma tohin yhe tee osta ja mees ytles siis, et just take it. Kummalised need india AIESECCARID.
Inimesed siis muudkui raakisid omavahel, me aga olime nii vasinud ja kylmunud ja tahtsime koju.
Koju saamine oli problemaatiline Siis selgus, et ka meie firma omanik ja Lytfu boss olid seal oma autoga. Neil oli autos veel yks mitte just kohn mees. Pressisime siis ennast kolmekesi (Lytfu, Hiro ja mina, Kristiina oli pisut tobine ja ei tulnudki) tagaistmele tema korvale. Vahemalt viidi koju ara otse maja ette ja boss imestas, et isegi tema ei suudaks maletada teed sinna...
Vot siukses kohas elame siis.
Tana hommikul toustes olid kondid kui raskest metallist. Kohutav vasimus. Theresa ja Odile teevad hommikuti me maja katusel pisut sporti ja kutsusid yhinema. Homme peab kyll seda toesti tegema. Na d on siin pisut vanemad olijad ja toesti hasti toredad ja lahked. Inimestega on me majas kyll kohutavalt vedanud. Moned aga lahkuvad ysna varsti...ei kujutagi ette naiteks, et kui Lytfu ara laheb, et kuidas ma siis ihuyksinda toole ja koju seiklema hakkan....
Nyyd olen kyll paris pikalt seanahka vedanud, boss istub otse mu laua korval ja ma ei tea, kuidas ta sellele vaatab. Lopetan igaksjuhuks.
Teil seal on kyll sombune, aga varsti peaks algama POFF...
KALLID SOOJAD JA PAIKEST TAIS KOIGILE, KES SEDA VAJAVAD!!!
posted by tultskin at 6:12 AM
1 Comments:
Tere jälle, laululinnuke, nalja ikka saab Sinuga. Aga tegelt ongi ju lahe kui nalja saab :) Esmaspäeval Vene Draamateatris laulvad näitlejad... üritan ka lõpuks neid kuulama minna ja vastremonditud teatrit vaatama, aga samal ajal tuleb ju dzoodz..... Ei tea, kas peale kontserti ikka eluga koju saab, eitea-eitea. Aga noh, loodame parimat. Igas suhtes. Aga ole endiselt tubli ja kõike kena!
Post a Comment
<< Home