NÄDALIVAHETUS 16. JA 17. DETSEMBER

Mnjaaa. Ei õpi see inime siin maamuna peal oma vigadest.
Reede õhtal toimus siis see kaua oodatud Tyrkish Party. Lihtsalt rahvas olla tykk aega Lytfule ja Shuhedale (erakordselt sympaatne tyrgi tytarlaps) peale pushinud, et tahetakse Tyrgi pidu. Noja Shuheda boss olla kuskilt 5 kg (!!!!) lambaliha muretsenud ilma selle eest raha kysimata. Pärast tööd saime siis Shuhedaga kokku ja läksime kolmekesi liha kuskilt teisest linna otsast tema bossi poolt ära tooma.
Lisaks avastasime oma kompanii vahetust lähedusest päris OK juur ja puuviljapoekese, kus on fixed hinnad ja jääb ära see kauplemisepeavalu. Väga lahe, nyyd saab iga päev hakata valutult värset kraami koju tarima.
See liha asupaiga tuvastamine oli omaette ooper. Rikshajuht ka ei suutnud leida ja muudkui kysis siit ja sealt ja siis sõitis jälle edasi ja siis jälle tagasi ja lõpuks olime me kohutavas ajahädas. Rahvas oli kutsutud juba kella kymneks Black Housei. Jõudsime sinna natsa 9 läbi ja hakkasime suure hooga kokkama st. lambalihahakklihast palle tegema. Shuheda pidi olema pärit linnast, mis sealsete selliste kotlettide pärast kuulus pidi olema ja Lytfu sõnul on ta ka muidu hea kokk. Noja loomulikult selgus siis, et gaas on otsas! Tyypish! Õnneks leidusid kohe uudishimulikud selle maja töötajad, kes ruttu uue ballooni orgunnisid. Ja see toimus India mõistes ikka erakordselt kiiresti! Olin lummatud. Rahvas hakkas juba saabuma ja mõned kohalikud (Jaipuri) meessoost aieseccarid võtsid kotlettide praadimise sujuvalt yle. Sain siis kah köögioprjusest priiks. Pidu oli siinses mõistes vägev – ehtne liha ja rahvas tantsis erinevalt varasematest pidudest, kus kõik niisama peamiselt vestlevad ja siis jälle laiali valguvad.
Aga ikkagi on siinsetest pidudest siiani parimad mälestused Kristiina synnipäevast meie maja katusel.

LAUPÄEVA HOMMIKul tööle minek ja seal 8 tundi passimine polnud kergete killast.
Sõidame tavaliselt yles kolmandale korrusele liftiga, kus on suur peegel ja kui me hommikul kolmekesi Esther (hollandist), Lytfu ja mina sinna sisenesime ja suures plaanis oma silnägusid silmitsesime, siis saime aru, et meie säratu olek ei jää ilmselt kellelegi märkamatuks. Ometi oli Mr. Shailendra eelmine päev rõhutanud, et saabumas on yks tähtis suurklient USA-st ja ei mingeid pidusid sellel nädalavahetusel...
Tiksusin siis päev otsa oma arvuti taga midagi mõistlikku disaini vallas korda saatmata ja pidevas hirmus, et millal selle tähtsa kliendi silma alla peab minema.
Ysna õhtul kutsuti siis meidki kolmekesi alla korrusele showroomi, kus nagu selgus oli mees juba hommikust saadik istunud ja vaipu valinud. Siuke vana tähtis mees, juudi rahvusest, kes teab väga täpselt, mida tahab. Meid siis ka tutvustati talle. Saime ka visiitkaardid sõnade saatel, et kui ykskord Las Vegasesse satute, siis helistage ikka.
Umbes tunni jagu pidasime seal vastu ja jälgisime, kuidas biznes käib. Paljasjalgsed hindud muudkui rullisid järjekordse tohutusuure vaiba lahti ja ameerikaonu siis kommenteeris, et mis meeldib ja mis tuleb ymber teha jne. Täitsa väärt kogemus.
Ylemus yritas mulle öelda, et peaksin ka homme, st. pühapäeval tööle tulema...et see onu on siin ja. Ma kohe kuidagi ei suutnud sellega nõustuda. Ja selgus, et seda onu jätkub siia veel ka esmaspäevaks, niiet nõu vei.
Kodus tiksusin poolsurnult yksinda oma toas ja yritasin Katrina toodud Eesti Naise ajakirja lugeda..eriti ei edenenud. Kristiina läks oma excoworkeri e. ekstöökaaslase Tsurashi ja tema kahe sõbraga kohvikusse. Mind kutsuti kaa, aga tyhi kott ei seisa pysti. Eelistasin oma pehmet madratsit.

PYHAPÄEV tegi must jälle inimese!
Magasin esmakordselt siinoldud aja jooksul nii kaua, kui und jätkus – kella 12-ni. Siis saabus siia Tsurash ja Kristiina tegi nuudlipiimasuppi ja teratimmude, suitsuvorsti, oliivide, tomativiilude ja juustuga kuumi võileibu. Tundsin, kuidas jälle päris inimese tunne peale tuleb. Kyll see piimasupp oli hia!!! Ja vorstiga võileib! (Katrina toodud vorst veel). Me siin oskame ikka kaua asju tallel hoida. OOO, kui teravalt tulid meelde laupäeva ja pühapäevahommikud Jooli ja kuumade võileibadega....
Siis kiirustasime Theresaga kesklinna Ganpati Plazasse, kus yhes kunstigaleriis, kus sakslanna Odile töötab toimus näituseavamine. Kristiina ei viitsinud muud teha, kui yhte hotelli basseini ujuma minna ja päiksepaistele peesitama.
Galerii asus suure maja kolmandal korrusel. Täitsa kohe päris galerii oli ja päris näitus – kahe maalikunstniku maalid yhes ruumis ja teises mingid fotod, mis polnud midagi erilist asjad. Yhe kunstniku maalid olid siuksed nurgelised ja kuidagi väga kubistlikud, absoluutselt mitte minu maitse. Teised olid aga päris Ok. Teemaks New Generation. Väiksed inimfiguurid detailselt ja graafiliselt välja joonistatud yhevärvilisel taustal.
Selline maailmavalu teemaline.
Siis sõime vähe yhes lähedalasuvas vegetarian restoranis nimega Mohad. Ma võtsin vaid kylma kohvi jäätisega. Kyll see oli kylm! Olin veendunud, et nyyd jääb kurk kohe haigeks. Kohvi maitse oli ka ypris nõrk, aga hyva ryybe ikkagi. Hind 50 rupsi. Lõpuks tuli maksta siiski 56.50, sest siin lisatakse ysna tihti arvele taxid, mis on siis vist nagu jootraha või midagi sellist, aga seda, kui suured need taxid sedapuhku on ei ole võimalik enne arve esitamist kuskilt välja lugeda. Niiet vahel võib maksmisel tabada sind ebameeldiv yllatus.
Noja siis hakkasime Odile ja Theresaga yhte katoliku kirikut otsima. Esimest korda siinoldud aja jooksul käisin rahulikult valgel päevasel ajal mööda Jaipuri kesklinna tänavat ja tegin pilte ja vaatasuin elu. Kirikuni jõudes selgus, et kohe seal kõrval asuval koolistaadionil toimub miski koolilaste suur yritus, kus olid karussellid ja myygiletid ja myydi popcorni ja roosat suhkruvatti ja muusika mängis nii kõvasti, et loomulikult ei toimunud selle tõttu täna mingit jumalateenistust. Piilusin vaid läbi suletud ukse klaasi kiriku interjööri. Tagasihoidlik moodsamat sorti kirik.
Vahepeal liitusid meiega White Houses elavad Bruno Brasiiliast ja Shiku Elevandiluurannikult. Nad pidid ka kirikusse tulema, aga tutkit. Missiisikka. Läksime hoopis vaateratta – karuselliga sõitma. Maksis 20 rupsi ja pöörles hirmutavalt kiiresti ja vagun kõikus kah, ei mingeid turvakette ega kinnitusi samas. Ja need mootorid, mis seda kaadervärki ringi ajasid tegid kohutavat traktori häält ja vibreerisid metsikult nagu ähvardaks kohe plahvatada. Sydame alt läks mitu korda ikka vastikult õõnsaks. Ilusa vaate vastu pole mul midagi, aga mille kuradi pärast see ratas nii kiiresti pöörlema pidi!
Ei tegelt oli ikka lahe ka. Lapsed väljakul tantsisid ennastunustavalt rütmika tympsumuusika järgi. Filmisn mõned meeleolukad klipid.
Sõitsime rikshaga White Housist läbi, haarasime kaasa reedesest peost allesjäänud hakkliha ja Shuheda ja kihutasime meie armsasse Barkhat Nagari. Suur lihakäntsakas oli täiesti läbikylmunud ja selle mikrouunis ylessoojendamine võttis ikka kohutavalt palju aega, aga asja sai, lõpuks. Keetsin niitnuudleid ja lõikusin mõned tomatid ja keerasin koos lihaga kokku möksi, millega kõik vist nagu tundus päris rahule jäid. Ikkagi liha! Selgus, et meie köögis saab kokata kyll. Kuigi pole olemas sellist asja nagu kurnamisesõel või kulp jne., jne. Ikka päris ylemõistuse on kohati siin see köögindus. Tõepoolest tuli jälle tahtmine, et homme lähen ja ostan oma raha eest majapidamisse mõne normaalse köögiriista! Me maksame ikka päris kõrget renti siin ja need ei saa normaalset kulpigi majja muretsetud, rääkimata põrandalapist või põrandakyyrimisevahendist või põrandaharjast. Tundub, et kõik see tuleb siin lihtsalt oma raha eest muretseda, sest seda kõike umbkeelsetele teenritele selgeks teha on ysna keeruline. Kui Swatile või Auntile öelda, siis nendepoolseks lubaduseks see paraku jääbki. Näiteks pole siiamaani peale kahe sangaga kruusi normaalset teekruusigi. Kui hommikul hiljem tuled, on sangaga eksemplarid juba hõivatud ja kuuma kohvi tuleb mingi imenipiga ryybata, sest ylejäänud kruusid on mõrasid täis ja kõrvad ammu ära pekstud. Olen seda mitu korda maininud, aga no eks see 4-5 uue kruusi ostmine käib vist ju ka pererahvale yle jõu. Sethi toas on riiulil klaasi taga kuus identset keraamilist ysna tavalise väljanägemisega kruusi, aga neid ei tohi kasutada, sest need kingiti perepojale kunagi ma-ei-tea-mis-puhuks....No, ei tundu just eriti kylalislahke.
Ehh, jälle kaldusin siin virinasse, andke andeks....vahel ju lihtsalt prahvatab mõni vimm.
Nyyd siis jälle prahvatas. Selleks korraks rahu jälle majas. Homme kolib meie majja soomlanna Milla. Tore inime paistab olevat ja saab asjadest ysna sarnaselt aru, kui meie.
Lahe põhjamaine minikoloonia tekib siia nyyd.