ESMASPÄEV 11. DETSEMBER

Töölejõudes ootas mind tore yllatus - läpakat ei kuskil ja kõik muudkui kysisid, et kus su läpakas on. No kust mina tean! Võttis pool päeva aega, enne kui suutsin tuvastada, et big boss Rishi on selle enda kätte võtnud. Lõpuks õnnestus tabada moment, kus bizi boss oma kabinetis viibis, korraks käe laua alla sirutas ja sealt siis läpaka välja tõmbas. No tere hommikust! Ja selleks kulus u. kolm tundi aega. Avastasin, et hiir on puudu, õhtuks lubati tuua....Õhtul lubati ka lõpuks läpakas disainimiseks sobivama PC-ga välja vahetada.
Krõõt tuli me firmat kylastama ja niisama raaamtute ja ajakirjadega tutvuma. Ta kogub oma magistritöö jaoks materjali. Pidasime vaikselt mokalaata, tööd eriti teha ei jõudnudki. Loomulikult ei saabunud õhtuks ei mingit hiirt ega PC-d.
Pärast tööd põrutasin esimest korda ihuyksinda rikshaga kesklinna, et seal Kristiinaga kohtuda, miskit syya ja siis otsida yles yks teine traineedemaja Siskimi piirkonnas. Neil seal nimelt varsti paar kohta vabanemas. Koht oli armas, piirkond rahulik ja vaikne,laiad päris tänavad koos asfalti ja autodega. Mingist kaosest ei märkigi. Maja ka mõnus. Alguses olime vaimustuses. Vabanemas on yks pisike kahe voodiga tuba, kus ka oma toilet ja dush. Yyr on 2000 rupsi, syya keedavad köögis ise, landlady on normaalne ja sympaatne naine. Ytlesime, et kolime reede-lauba sisse....
Ja koju oma kahte suht ruumikasse ja lagedasse tuppa sisse astudes hakkas jälle kohe tunduma, et see tuba seal Siskimis on ikka kole väike ja ahistav kahele inimesele. Noja nyyd olemegi kimbatuses, juba teist päeva. Ikka nokk kinni ja saba lahti. Kaks otsustusvõimetut kanapead nagu me oleme. Kohe kuidagi ei taha sellest kahe toa mugavusest siin lahti ytelda.