See siis ongi meie ainuke pilt kolmekesi, tehtud viimasel minutil enne Mumbai bussi peale jooksmist. Kristiina jai aga edasi rannale lebama.

Nadalivahetusel ilmus rannale ka kohalikku rahvast. Siin yks jarjekordne klassiekskursioon.

Peaks nagu rannavalve olema, aga tegelikult hoopis taksojuhid igavlevad.

Ehee - vot siuke elukas toodi meil rannarestoranis lauale - lihtsalt vaatamiseks.

On vist mingi hiigelkrevett.

Ykspaev laenutasime rollerid ja soitsime jargmisele beachile - see oli siuke vaiksem ja romantilisem, pidada armunud paaride lemmikkkoht olema.

Kristiina tuttav noormees, iisraellane Californiast, kutsus omakorda kaasa oma kaks tuttavat britti.

Kroot muudkui loikas arbuusi ja paike paistis.

Lained olid siin hoopis teistsugused kui Palolemis - siuksed hasti suured ja tugevad. Moni loi ikka suisa jalust maha - minu senise elu koige agedamad lained!

Taamal paadimehed, siis yks poiss Amsterdamist, kellega bussis tutvusime ja Kroot.

Yks hommik kangutasime end ebaharilikult vara koikult - 7.30!!!, laenutasime poolteiseks tunniks kajaki ja soudsime ise merele, et delfiine naha, aga ei olnud meile seekord seda oenne ette nahtud.
Oennetutena rannas tagasi, pyydsid meid kinni paadimehed ja lubasid, et kui delfiine ei nae, siis ei pea me raha maksma. Soitsime siis paris kaugele ja toesti-toesti - nagimegi paris delfiine paiksest sillerdavas meres hyppamas!

ESMASPÄEV 12. MÄRTS

Varahommikuks olimegi Margaos, kust sõitsime edasi väikse kohaliku bussiga u. tund aega Palolemi. Mööda vilksatavad palmipuud ja lõunamaine rohelus lasid silmadel puhata ja panid sydame supluseootuses kiiremini põksuma. (he-he-hee, mis lause!)
Kohe bussist väljudes kutsus yks tyyp oma hytte vaatama ja me laisad tydrikid jäimegi sinna pidama – 250 rupsi suure voodi ja oma dushiruumiga ajutine hytt. Enamik hytte on siuksed suvalised loksud sellepärast, et need tuleb iga aasta hooaja lõppedes maha võtta.
Rand kästakse puhtaks teha.
Paarist kohalikust lugematute poodide jadasse kuuluvast putkast soetasime endale puuduvad rannaseelikud ja hõljusime biitshile. Vesi oli nii-nii soe ja nii-nii soolane!

PYHAPÄEV 11. MÄRTS.

Viimane päev Mumbais. Kuna Kristiina muudkui kallutas ja kallutas meid rohkem Goa poole ja meri ka nii kutsuvalt aknast kätte paistis, küpseski meie peades plaanimuutus. Võtsime hotellis lõpp-arve, mis nagu hiljem selgus, oli viga ja asusime hankima bussipileteid Goasse.
Oma suurte kottide tõttu olime sunnitud jälle takso võtma. Me naiivitarid ju mõtlesime, et jätame kotid lihtsalt kuskile teeääres asuvasse hotelli mõneks tunniks hoiule.
Nagu selgus, on see täiesti võimatu ettevõtmine – pärast mõneaastatagust pommiplahvatust metroos ei taha su kotte keegi. Lõpuks õnnestus bussipiletid saada juba kell 17.30 väljuvale bussile. Edasi läks Kristiina lennujaama oma pileteid ymber vahetama ja meie Krõõdaga Central raudteejaama tagasisõiduks rongipileteid hankima.
Kui rahvast täis ruumis infoletini jõudsime, teatas onu, et pileteid välisturistidele myyakse ChurchGate`i jaamas ( see oli jaam, kust me just tulime!). Ok. Kõhud tyhjad vaatasime suures jaamas ringi ja äkki keegi koputas õlale – uskumatu, aga poisid eilsest õhtust istusid McDonaldsis ja ootasid oma rongi ja olid meid vilksti uksest möödumas näinud! Uskumatu lugu! Niiet see sinna raudteejaama minek oli siis ikka millekski vajalik.
Vahetasime kontakte ja lubasime peagi kylla minna.
Tagasi ChurchGate`is leidsime lõpuks õige maja yles, aga yllatus yllatus – kassa suleti just kolm minutiti tagasi kell 2 päeval, sest oli ju pyhapäev! Loomulikult pidas onu suures jaamas paljuks seda meile mainida. Me poleks ju siis enne sööma hakanud kui piletid käes!
Mitte kunagi mitte keegi mitte kuskil mitte midagi ei selgita! See ajab ikka vaikselt hulluks kyll. Ma pole suutnud sellega siiani ära harjuda...ja ilmselt ei harjugi.
Et siis kogu viimane päev Mumbais kulus tulutule tõmblemisele. Selle asemel oleks võinud ju hoopis disainipoode kaema minna.
Tegime siis yhes lahedas vanakooli kohvikus aega parajaks ja sõime magust maiust. Ostsime veel pirukitki kaasa. Isegi kanalihaga pirukaid oli neil.
Frukte kahjuks ei leidnud, aga nagu hiljem selgus, leidsid fruktid ise läbi bussiakna tee meieni. Kus aga buss peatus, seal aga igast kauplejad sisse pressima hakkasid. Sõit linnast välja kestis oma paar tundi.
Lamasime Krõõdaga kõhuli risti oma ylemise korruse koikul –( siin nägin esimest korda elus siukseid sleeper-busse, kus ylemisel korrusel kaks voodit kõrvuti ja kardinad käivade ette.) ja pildistasime mööduvat linna.
ÖÖ ylemisel korrusel osutus suht ohtlikuks. Tee oli halb, lisaks asusime bussi tagaotsas, kus niigi rohkem hyppab. Yhesõnaga oli raskusi enda koikul hoidmisega ja mitte alla kukkumisega, niiet silmatäitki lõpuks magada ei saanud

LAUPÄEV 10. MÄRTS

Hommikul saime siis Teresa, Odile`i ja tema boyfriendiga Indian Gate`i juures kokku ja purjetasime yhe paadiga paljudest Elephanta Islandile. Sõit kestis oma tund aega ja vahepeal lainetas päris tugevasti. Aga vaade linnale oli võimas – pilvelõhkujad ja puha. Nagu polekski Indias.
Saarele jõudes tuli natuke kõmpida, kui juba ilmusid atraktiivsed kreeka-eesid meenutavad rahalunijad-eided – picture-picture-money-money! No ma tegin jälle salaja pilti ja raha ei maksnud.
Teekond kaljutemplini kulges mööda treppe ylesmäge hea jupp aega. Mõlemal pool treppe jatkusid yhtlase joana igasugused nännimyyjad. Pole siin kuskil mujal näinud nii palju päris kividest kaelaehteid kui seal. Ja mõned olid ikka päris ilusad ka. Tagasiteel nägin esimest korda tõesti midagi, mis tõsiselt meeldis, aga loomulikult oli mul ja Krõõdal cash otsas ja Kristiina nagu kiuste juba ammu treppidest alla läinud ja laev ootamas. Siimaani on teine hinge peal.
Aga Shiva templil polnud ju viga, ainult, et sissepääs oli jälle kohutavalt kallis – 250 rupsi indialaste 20 rupsi kõrval. Selliseid kohalike ja turistide hinnavahesid pole vist kuskil mujal maailmas.
Esimene tempel oligi ainus, kus figuurid säilinud olid. Edasi jalutades olid vaid tyhjad kaljusse raiutud ruumid.
Templid pärinevad 8. sajandist. Algselt asus saarel väike kalurite kogukond. 16. sajandil leidsid portugaallased saare sadamast suure elevandi kuju ja andsid saarele uue nime.
Pärast templit matkasime mäe otsa, kust avanes kaunis vaade merele ja asus ka yks kahur.
Palavus ja päike tahtsid tappa.
Tagasiteel kimbutasid turiste ahvid. Muudkui näitasid hambaid. Yhelt turistilt haarati mahlapudel otse käest ja mindi seda siis rahulikult puu otsa tyhjendama. Mul on veel väga selgelt meeles, kuidas Hispaania-reisi ajal Gibraltaril yks mitte-just-väga-väike ahv mul koti kyljes rippus ja sellest ajast saadik hakkab mul jalg kergelt värisema, kui ahve lähenemas näen.
Tagasi linnas sõime ja tõmbasime hinge ja siis läksime rongiga teisi linnajagusid avastama. Sõitsime naiste vagunis. Esimest korda nägin siin Indias vanemaid naisi lyhikeseks lõigatud juustega. Yks vana naine käis mööda vagunit ringi suur mandariinikorv pea peal ja pakkus neid hea hinnaga myyja. Peaaegu iga naine ostis, millest järeldasime, et hind on soodne ja ostsime ka – 4 mandariini 10 rupsi.
Sõitsime Bandra linnajakku, kus pidid asuma disainipoed ja klubid jms. Yhest poest me eriti kaugemale ei jõudnudki. Lahedaid kotte oli seal, mul lõi jälle krooniline kotihaigus välja, aga hästi ilus kott on ikka nyyd hiljem ka kui vaatan.
Poemyyja lahke mees soovitas meile yhte lähedalasuvat klubi nimega Hawai.
Võtsime 10 rupsi eest riksha. Uskumatu hind, Jaipuris ei ole alla 30 ruupiat võimalik kunagi rikshat võtta ja jõudsime kohale.
Nagu ikka siin Indias ootas ukse taga kamp india poisse tydrukuid, et saaks paarikaupa sisse minna. Siin ju ilma tydrukuta poissi sisse ei lasta ja sissepääsupilet ongi kahele. Aga yllatus, yllatus – meile öeldi, et te pole päris paarid ja jäeti ukse taha! Ennekuulmatu lugu! Tegelt oli asi vist ka selles, et klubi oli laupäeva õhtu tõttu liiga yle rahvastatud.
Poisid olid pärit Ahmedabadist (see linn, kuhu me ju Krõõdaga just olime plaaninud minna) ja tulnud siia cricketi matshi pidama. Nad siis muudkui helistasid ja uurisid sõpradelt teiste klubide järele. Yhes jube fänsis kohas taheti 5 poisi ja 3 tydruku sissepääsu eest kokku 7000 ruupiat saada!!! OO mai gaad!
Lõpuks jõudsime mingisse mereteemalisse pubisse. Täitsa normaalne pubi oli. Esimene normaalne koht minu siinoldud aja jooksul. Televiisorist tuli jalkamatsh, inimesed jõid õlut ja tantsisid. Muusika oli ka päris OK. Ainus jama oli selles, et meie viimane rong tagasi pidi lahkuma juba poole tunni pärast – kell 12. Sügelesime siis nagu tuhkatriinud tantsupõrandal iga natukese aja tagant kella kysides. Ja ei jäänudki me rongist maha, hoopis tykk maad varem jõudsime. Natuke kahju, et poistelt kontakte ei kysinud – ikka palju julgem oleks ju Ahmedabadi minna, kui juba mõni kohalik tuttav ees.

Mnjaa...siukse bussiga joudsimegi siis lopuks Palolemi maapealsesse paradiisi Goas.

Jahh, te lugesite oigesti - Goas!

Mehed kangapoes sehkendamas.

Nahtud labi bussiakna.

Soitsime siis bussiga Goa poole. Soit linnast valja vottis u. paar tundi aega. Kui aga buss kuskil peatus, siis kohe ka yhtteist myyja pakuti.

Oi, oi, kui ilus bussss!

Otsisime kohta, kuhu paariks tunniks oma suured kotid jatta. Silt -ACCOMMODATION peaks ju seda tahendama, et hotell voi midagi. Kui kohvikuonu kaest kysisime, vastas tema, et silt special accommodation tahendab - room for having sex!?!

Ja selline asi leiab aset Indiamaal!

Siukses vana-kooli kohvikus soime pirukat ja joime lassit. Onu kaalub ennast. Siin on yldse kaalumine populaarne - igas raudtee ja bussijaamas on kaal yleval - maksa 1 rups ja ole lahke.

Eriti hea idee on aga muidugi kaal kohvikusse yles panna. Kui ma ennast kaalusin, kysis onu leti tagant: is it normal or is it in crises?!

PALJU OENNE koigile, kel veerandsada taitumas!

See ahv rebis mooduvalt turistilt mahlapudeli, ronis kribinal puu otsa, takseeris pudelit yhelt ja teiselt poolt ja loi hambaga augu sisse. Nyyd kulistab juua.

Kristiina ja Kroot puhkehetkel. Kohutavalt palav oli!

Kristiina ja Kroot kaljutempli ees.

Ainus Elephanta Islandi sailinud skulptuuridega kaljusse raiutud tempel voi oli see nyyd hauakamber....

Paar professionaalset rahalunijat-eite Elevandi Saarel

Nohh, polekski nagu India!

Paremal Indian Gate, kust juurest lahevad paadid Elevandi Saarele.

Taamal paistab vist kuulus viie tarni hotell Taj Mahal.

Siukseid musti taksosid on Mumbais mustmiljon.

Uskuge voi mitte - see on India! Mumbai ylikool - gooti, mis gooti.

See onu loikas kummalisest puupakku meenutavast viljast ohukesi viile ja myys kolmekaupa 5 rupsi eest. Pidada kasvama maa sees, maitses umbes nagu kookospahkel.

Siuke oli esimene vaade, mis merele hotelli koridoriaknast avanes. Seisime Kroodaga molemad ja ei uskunud hasti oma silmi - paris meri!

KUIDAS MA JUHUSLIKULT END PRUUNIKS PÄEVITASIN

Sõitsime me siis Krõõdaga pahaaimamatult Mumbai poole mõlgutades asjalikke mõtteid sealt edasi Ahmedabadi rändamisest ja sealse India ja vist ka kogu maailma yhe parima tekstiilimuuseumi kylastamisest ning ka sealse raamatukoguga tutvumisest. Plaanid olid ju ilusad.
Sõime aga minu viimasel minutil kodus kokkukeeratud suitsuvorsti võileibasid või siiski saiasid ja pistsime rinda pidevalt mööda rongi edasi-tagasi siiberdavate kerjuste ja nännimyyjatega. Kui välja ei teinud, pisteti nänn või tee või veepudel vaata, et silmaauku.
Jube tyytu! Ja neid kerjuseid jatkus ka igasuguseid. Yks kummalisemaid kerjuseliike on siin mees-naised, st. end naisteriietesse riietanud mehed. Mul pole veel õnnestunud jälile jõuda, et mis värk nendega on, aga nad kerjavad päris ylbelt ja iseenesestmõistetavalt ka mööda Mumbai linnasiseseid ronge ja inimesed annavad raha ka!? Meie muidugimõista ei andnud...yks sajatas siis miskit segaselt yle õla...ei tea, kas needis ära või...
Krõõt näitas ykskord Jaipuris City Palace´i ligidal atraktiivset värvitud näo ja erkoranzhide riietega vanameest – need pidid sulle autosse ka madusid viskama, kui raha ei anna. No on ikka maa – kerjused ruulivad igal sammul, ole ainult mees ja kanna rahakotti puuga seljas!
Sõit kestis kokku 18 tundi ja polnudki nii hull. Senini oli minu pikim ots Jaishalmeri 13 tundi. Varahommikul olime kohal. Kohtasime korraks ka Teresa, Odile`i ja tema boyfriendiga, kes teises vagunis reisisid ja leppisisme kokku, et järgmine päev lähme koos Elephanta Islandile.
Teadsime, et Kristiina peaks ka juba Goast Mumbaisse jõudnud olema, aga tal ju telefon lakkas töötamast. Helistasin Rough Guide`ist leitud odavamasse hotelli SeaShore ja panin toa kinni. Otsisime tulutult internetti, kui Kristiina lõpuks helistas, et on just sellesama hotelli lähistel ja lubas juba toa ära võtta. Meie targad naised uurisime välja, kuidas kohaliku rongi ja bussiga imeodavalt pikki vahemaid katta ja juba me jõudsimegi samasse hotelli. Rong maksis 4 rupsi ja buss 4.50 ja konduktor bussis ei yritanudki petta ja andis kohe ausalt jas õigelt raha tagasi. Vaatasime seda, kui ilmaimet. Sellist asja juba Jaipuris ei kohta. Ka bussid olid suht puhtad – ei mingit saasta ja pähklikoortekorda põrandal.
Tuba oli aus – vaade merele ja puha. ÖÖ kolmeses toas 750 rupsi. Ainult et oma dushiruumi ja wc-d polnud – kolm tykki asus koridori teises otsas. Aga ega siin Mumbais lowbudgetiga reisijatele midagi muud eriti ei leidu – kallis metropol ju.
Patseeririsime siis niisama seal Colabas (rajoon, kus pidi palju hotelle ja klubisid olema – meie neid viimaseid muidugi eriti palju ei leidnud...) ringi ja shoppasime tänavamyyjatelt paar vööd ja kotti ja pluusi. Lahedat ja suht odavat nänni siin jagub. Ainult puuviljad olid miskipärast jube kallid, kallimad kui Jaipuris.
Õhtul maandusime LP-s soovitatud saja-aasta vanuses Leopold Cafes ja sõime ja jõime. See koht tundus alati, kui möödusime ylerahvastatud ja oli seda ka nyyd. Söök polnud suurem asi ja unustati yldse tykk aega lauda toomata. Yldse kipub nendes kiidetud kohtades siuke mentaliteet olema, et kundesid jagub niikuinii, mis siin ikka pingutada.
Edasi läksime Cafe Mondegari (oli vist siuke nimi) ja larpisime õlut kuni silm kinni hakkas vajuma. Muusika oli kõva, aga õnneks siuke mõnus – vanad diskohitid lapsepõlvest ja noorusaegadest. Koht oli siuke pubilaadne, palju igast rahvast, ka hindusid. Jaa, siin Mumbais on ysna tavaline, et ka naisterahvad hiljaõhtul tänavatel ringi liiguvad ja baaris istuvad ja tänaval nägin ka paarikesi käest kinni ringi jalutamas. Jaipuris ei tule siuke asi kõne allagi. Ja avalikus kohas suudlemise eest pidi suisa vangi pandama....ei tea, kas on tõsi või mitte – pole ise järgi proovinud.

Järgnevatest päevadest pisut hiljem

Teisipaeva ohtal kaisime me majarahva ja Chicken House i rahvaga pubis nimega Rock olutit joomas, sest see oli Hollandis elava afgaani Ahmedi viimane ohtu Jaipuris.Nyyd elab siis meie majas ainult yks mees ja tervelt 7 naist!




















Kristiina riputas enne araminekut mu voodi kohale voimalikult enda naoga nuku, et yks kuri eit ikka mu tegemistel silma peal hoiaks














Enne pyhadeaegne hoiatus kohalikus ajalehes.















Siukseid erksavarvilisi pulbreid myyakse nyyd siin igalpool. Pyhapaeval 4. martsil lahevad need kaiku.


MÄRTS

Nyyd siis jah juba märtsikuu ja mul siin veel 2 kuud olla.
Kuulsin, et teil seal oli päris karm talv vahepeal. Meil siin jälle oli juba ysna troopika vahepeal, aga eile sadas tohutut äikest ja ilm pöördus jälle tiba kylmemaks. Tahaks nagu koju juba, aga ega enne soojasid ilmasid ikka ei taha kaa...

Et homme on siis jälle päev.
Pyhapäeval jõuabki siis kätte see kauaoodatud aasta suurim pyha HOLI, kus yksteist värvipulbritega ja vett täis õhupallidega loobitakse ja möllatakse. Päris skeeri, aga ikka tahaks ju oma silmaga ka näha. Igatahes peab mingid vanad riided selga panema, mille võib pärast ära visata, sest puhtaks neid pärast ilmselt enam ei saa.
Et siis uuel nädalal uued lood.

Minu hennamaaling enne pasta mahapesemist.
Tahelepanu taustale - vot siuke pilt avanes, kui Riteshi tadi maja ees yle aia tyhjale naaberkrundile vaatasid. Kasvasid teised seal niisama metsikult.

Pruut jargmisel hommikul

Riteshi onu ja tema naine

Pulmaplats enne kylaliste saabumist

Yks arvukatest pulmaplatside varavatest

Seal linnakses olid vaid rattarikshad, aga see-eest naljakad varvilised ja mustritega dekoreeritud

Need on lehmasitast tehtud koogid, millega tuld tehakse.

Tee peal oli siukseid kummaliste kandamitega mehi naha. Nad nimelt konnivad u. 100 km jala, et Gangeseni jouda, et palverannak voi midagi sellist. Vishnu synnipaeva puhul.

Siuke uhke tempel oli lihtsalt suvalise vaikse tee aares















Monus pehmekarvaline kitseke















Vaikse tellisevabriku vaike armas kollektiiv



















Vaike tellisevabrik














Mees tee pealt.














Riteshi vend, ode ja Ritesh nende maja rooftopil















Riteshi ema, 45 aastat noor naine.

Riteshi kodukyla

KUIDAS MA RITESHI ONUPOJA PULMAS KAISIN

Toimus see tripp juba u. paar nadalat tagasi keset toonadalat. Esmaspaeval teatas Ritesh, et ohtul on oobussiga valjasoit Delhisse. Olen juba ammu tahtnud ka india pulma naha. Teised siin muudkui kaivad igast tookaaslaste pulmades, mind siis ka nyyd lopuks ometi kutsuti.
Aga mul ju veel ohtul ka tantsutund.
Sellist jooksvat ohtut ei maletagi teist - toolt kohe rikshaga koju, vahetasin riided, soin paar kypsist, sest syya polnud aega teha ja kohe jalle joostes mooda meie hullu poetanavat kuni bussipeatuseni. Selle hullu tanava loppu kondimine kiires tempos votab u. kymme minutit ja siis tuleb veel yletada morvarlik kiirtee, kus on lakkamatu autodevool ja koik tuled pimestavad sind taiega. Siin pole vist sellist asja olemas nagu autotulede reguleerimine. Siis bussiga paar peatust ja edasi joostes yhte traineehousi, kus tunnid toimuvad. See sinna kohalejoudmine on juba paras katsumus ja trenn.
Parast jalle joostes leidisn riksha, kodus ruttu dushi alla, siis praadisin miskit syya, viskasin asjad kotti ja jalle joostes Mahesh Nagar railwaycrossingule, et riksha bussijaama leida. Joudsin siis napilt enne noutud 22.30-t, aga selgus, et bussijaama platvormi kell naitab hoopis teistsugust aega, mis muide ongi oigest ajast u. kymme minutit erinev, aga bussid kaivad siin selle jargi. Nii pidimegi siis tervelt tund aega passima. Onneks oli avatud suur ajakirjade lett, kus sain segamatult igast kohalikke interjooriajakirju sirvida.
Varahommikuks olime Delhi tohutus bussijaamas, kust soitsime edasi veel u. 3-4 tundi kohaliku ebamugava ja tuult labi laskva bussiga yhte vaiksesse kohta, mille nime ma enam kahjuks ei maleta. Seal sadas vihma ja oli yldse jaheda voitu ja porine. Autorikshasid seal polnud, aint siuksed naljakad kirevad dekoreeritud jalgrattarikshad.
Joudsime oennelikult siis Riteshi tadi majja, kus igast inimesi juba ringi siiberdas. Sugulasi oli ju pulma tulnud ka kaugemalt ja osad neist oobisid ka seal majas. Joime teed ja veeretasime niisama aega. Kui ilm vahe tahedamaks laks, laksime linna v. st. kyla peale jalutama. Siin-seal oli naha uhkelt kaunistatud pulmaplatside varavaid. Selles vaikses kohas pidi samal ohtul toimuma 26 pulma! Jabur.
Paevakangelane Riteshi onupoeg Vicky elab ja tootab hoopis Mumbays 5 tarni-hotellis kokana ja naine tootab ka samas hotellis. Niiet sedapuhku oli tegemist armastuseabieluga, mis on ju siinmail mitte just tavaline. Vanematel oli olnud pojale hoopis yks teine tshikk valja valitud. Aga pidid vaesekesed ikka oma poja sooviga leppima.
Ohtu lahenes ja mulle taheti ka pulmaks ikka mingid india hilbud selga toppida. Ilm oli aga ko-hu-ta-valt kylm ja niiske. Pruut isiklikult toi mulle kollasest kaunist siidist kurta ja pyksid, oige nimetus vist ongi - salvar kurta. Ja otse loomulikult ei lubatud mul ju sinna alla mingit sooja kampsunit panna, vaid ikka kylm siid pidi palja ihu vastas olema! Olin kindel, et nyyd ma haigeks jaan. Miskiparast aga oli kurta peale kampsuni panemine lubatud + tadi andis veel yhe peenvillase salli.
Koik see asjaajamine muudkui venis. Akki kogunesid naised yhte tuppa ja yks vanem neist hakaks porandal trummi taguma ja koik teised laulma. Metalltaldrikul pandi kyynlad polema ja yle selle pisteti lastele ykshaaval miski kypsis suhu ja anti kotike maiustustega.
Siis fotugrafeeriti sugulastega peigmeest pimedas hamaras toas. Edasi saabus uhke puhkpilliorkester, kes india pulmadele tyypilist poorast mjuusikat puhus ja siis saabus peigmees ja istus kauni tikitud tekiga kaetud valge hobuse selga ja siis pildistati teda koos vaikeste lastega ja koos rahatahtedega. Kummaline komme. Enne anti ka veel igast kingitusi pruutpaari sugulastele. Igast riideid ja muud mottetut jama. Moned rikkamad inimesed pidid oma pulmakylalistele suisa autosid kinkima ja pulmi 5 -tarni hotellis pidama, kus siis ka koigi oobimine muidugi kinni makstakse.
Edasi liikus rongkaik yhe templini, kus siis sees jalle miski rituaal labi viidi ja siis mooda porist tanavat aeglaselt venides edasi. Siis istus peigmees ymber uhkesse kuldse trooniga hobuvankrisse ja venimine venis edasi. Ma muudkui lodisesin. Teised, aga imestasid, et kuidas ma nii vahe kylma kannatan, kui ma nii kaugel ja kylmal maal elan. Igav oli.
Kui tavaliselt mehed tantsivad taolises rongkaigus tanaval, siis selles seltskonnas olid suht vanad mehed ja keegi eriti ei viitsinud hypelda.
Kaisime siis vahepeal yhe Riteshi lapsepolvesobra pool ja ajasime mone sona juttu, edasi laksime pulmapeao platsile. Rongkaik aga ikka toppas veel kuskil tanaval. Moned yksikud inimesed tolknesid juba peoplatsil ka. Igast ponevat syya oli ka valmis pandud, aga veel polnud selleks oige aeg. Onneks kuuma kohvi oli lubatud juba juua.
Varsti hakkasid inimesed saabuma ja sooma vois ka hakata. Hea seegi. Igast ponevat india toitu sai proovida.
Parast u. tunniajast ootamist saabus rongkaik. Inimesed istusid toolidele ja peigmees lavale uhkele troonile. Pruut saabus hiljem, teisele troonile. Siis panid noored yksteisele valgetest lilledest vanikud kaela ja istusid jalle troonile lava peale ja sugulased hakkasid perekond haaval neid onnitlemas kaima ja endaga koos fotugrafeerima. See koik vottis u. paar tundi aega.
Ma siis ka lopuks laksin ja andsin oma eestist parit kommikarbi yle ja lasin ennast fotugrafeerida. Need pole aga kahjuks digipildid. Osutusin yllatavalt populaarseks, niiet koos minu ja pruutpaariga soovisid veel paljud kylalised pilti teha.
Ja siis nagu mindigi juba laiali.
Pruutpaar jai veel lahemate sugulastega mingeid rituaale labi viima. Yks naiteks pidi selline olema, et paarike peab 7 tiiru ymber lokketule kaima ja iga ringi peal yksteisele miski lubaduse andma. Me laksime koju magama, pruutpaar olla alles kl. 4 ajal koju joudnud.
Magasin kaua, hommikuks soime jalle suht vyrtsist india toitu. Ja siis soitsime autoga Riteshi kodukylla. Ta ode lubas ka muidu pulma tulla, aga olla ennast tobisena tundnud. Ainsana saabus nende majast pulma Riteshi vend ja yks 11-aastane armas tydruk Kahru, kelle Riteshi ema olla adopteerinud.
Emal oli muidugi nii hea meel Riteshit naha, nad pidid u. paar korda aastas vaid kohtuma.
Ode opetas parajasti kodus kylalapsi. Ta on 22 -aastane ja vaikest viisi opetaja.
Tehti siis teed ja ema hakkas miskeid juurvilju potti panema. Maja on neil eriskummaline, aga ei pidanud veel paris valmis olema ehitatud. eestoas oli aint muldporand naiteks. Kook jube vaike, pime ja rapane.
Siis laksime harjarakendiga mooda porist ja auklikku kylateed loomadele syya tooma. Soitsime labi kyla ja kogu kyla vahtis, kuidas valge tydruk vankril hypleb.
Kahjuks hakkas paris kovasti vihma sadama. Laksime mangopuu alla varju.
Eemal paistsid suured termiitide majad, mis u. mulle nabani ulatusid, aga vihma sadas nii kovasti, et pildistada ei saanudki.
Teel tagasi kutsuti veel yhte majja kylla, kus elab kohaliku kooli joonistusopetaja. Joime teed ja soime kypsist. Ainsatena raakisid sellest seltskonnast inglist Ritesh ja tema ode, niiet kommunikeerumine polnud lihtne.
Kodus tegi Riteshi ode, keda muide kutsutakse Lovelyks mulle hennamaalingu kae peale.
Koik kylalapsed koolusid ukse peal ja vahtisid suuammuli. Hennapastat muide myyakse siin torbikus 10 ruupiat tykk. Loikad aga otsa maha ja hakkad kae peale joonistama. Tapselt nagu piparkooke kaunistaks. Parast peab pasta u. paar tundi v. kui voimalik veel kauemgi kuivama, siis tuleb sinepioliga koik kokku teha ja veel tund aega hoida ja alles siis voib maha pesta. Alles jaab siuke kaunis punakaspruun muster.
Tagasiteel linna tegi autojuht muudkui peatusi, kui arvas, et mulle miskit huvi voiks pakkuda. Siuke muhe mees oli. Peatus vahel, kui ma midagi nii huvitavat ei leidnudki, aga selgus naiteks, et tegemist on mingi tyypilise india traktori ja vankriga.
Kohutavalt tegi neile nalja, kui tahtsin lehmakoogipa(tapitaht)tsikestest kaunisti laotud tornist pilti teha.
Tadi majas soime ohtust ja siis Delhi bussile, mis osutus jalle jube kylmaks ja tuuliseks. Jumal tanatud, et Riteshi ema yhe villase teki meile kaasa andis. Kella 12.30-ks olime Delhis, aga nagu oennetuseks selgus, enam seda mugavamat sorti Deluxe bussi Jaipuri ei lainud. Pidime siis jargnevad 6 tundi veetma jarjekordses kohutavalt kylmas kolisevas ja teel hyplevas bussis. Moned aknad olid katki ja tuul tombas mis kole. Ouduste oo. Motlesin paris siiralt, et Jaipuri minu silmad enam ei nae.
Siiski-siiski, kella 6 paiku hommikul olime Jaipuris. Ritesh aitas mul 40 rupsiga riksha kaubelda. Otseloomulikult hakkas aga mees kohale joudes 50-t noudma. Tyypiline situatsioon siin! Silme ees laheb mustaks, kui jarjekordne taoline intsident aset leiab.
Onneks oli mul paras raha ja tutkit ma talle 50 maksin. Kui rikshaga soita on soovitav alati parajat raha omada, muidu on ysna toenaoline, et sa oma 100-sest eriti midagi tagasi ei saagi.
Koju joudes sain siis jalle yle pika aja oma armsas voodikeses magada.
Toole ei lainudki. Pesin pesu , soin, ajasin Kristiinaga juttu ja juba oligi jalle vaja tormata - hindi keele tundi sedapuhku.