PYHAPÄEV 11. MÄRTS.

Viimane päev Mumbais. Kuna Kristiina muudkui kallutas ja kallutas meid rohkem Goa poole ja meri ka nii kutsuvalt aknast kätte paistis, küpseski meie peades plaanimuutus. Võtsime hotellis lõpp-arve, mis nagu hiljem selgus, oli viga ja asusime hankima bussipileteid Goasse.
Oma suurte kottide tõttu olime sunnitud jälle takso võtma. Me naiivitarid ju mõtlesime, et jätame kotid lihtsalt kuskile teeääres asuvasse hotelli mõneks tunniks hoiule.
Nagu selgus, on see täiesti võimatu ettevõtmine – pärast mõneaastatagust pommiplahvatust metroos ei taha su kotte keegi. Lõpuks õnnestus bussipiletid saada juba kell 17.30 väljuvale bussile. Edasi läks Kristiina lennujaama oma pileteid ymber vahetama ja meie Krõõdaga Central raudteejaama tagasisõiduks rongipileteid hankima.
Kui rahvast täis ruumis infoletini jõudsime, teatas onu, et pileteid välisturistidele myyakse ChurchGate`i jaamas ( see oli jaam, kust me just tulime!). Ok. Kõhud tyhjad vaatasime suures jaamas ringi ja äkki keegi koputas õlale – uskumatu, aga poisid eilsest õhtust istusid McDonaldsis ja ootasid oma rongi ja olid meid vilksti uksest möödumas näinud! Uskumatu lugu! Niiet see sinna raudteejaama minek oli siis ikka millekski vajalik.
Vahetasime kontakte ja lubasime peagi kylla minna.
Tagasi ChurchGate`is leidsime lõpuks õige maja yles, aga yllatus yllatus – kassa suleti just kolm minutiti tagasi kell 2 päeval, sest oli ju pyhapäev! Loomulikult pidas onu suures jaamas paljuks seda meile mainida. Me poleks ju siis enne sööma hakanud kui piletid käes!
Mitte kunagi mitte keegi mitte kuskil mitte midagi ei selgita! See ajab ikka vaikselt hulluks kyll. Ma pole suutnud sellega siiani ära harjuda...ja ilmselt ei harjugi.
Et siis kogu viimane päev Mumbais kulus tulutule tõmblemisele. Selle asemel oleks võinud ju hoopis disainipoode kaema minna.
Tegime siis yhes lahedas vanakooli kohvikus aega parajaks ja sõime magust maiust. Ostsime veel pirukitki kaasa. Isegi kanalihaga pirukaid oli neil.
Frukte kahjuks ei leidnud, aga nagu hiljem selgus, leidsid fruktid ise läbi bussiakna tee meieni. Kus aga buss peatus, seal aga igast kauplejad sisse pressima hakkasid. Sõit linnast välja kestis oma paar tundi.
Lamasime Krõõdaga kõhuli risti oma ylemise korruse koikul –( siin nägin esimest korda elus siukseid sleeper-busse, kus ylemisel korrusel kaks voodit kõrvuti ja kardinad käivade ette.) ja pildistasime mööduvat linna.
ÖÖ ylemisel korrusel osutus suht ohtlikuks. Tee oli halb, lisaks asusime bussi tagaotsas, kus niigi rohkem hyppab. Yhesõnaga oli raskusi enda koikul hoidmisega ja mitte alla kukkumisega, niiet silmatäitki lõpuks magada ei saanud