LAUPÄEV 10. MÄRTS

Hommikul saime siis Teresa, Odile`i ja tema boyfriendiga Indian Gate`i juures kokku ja purjetasime yhe paadiga paljudest Elephanta Islandile. Sõit kestis oma tund aega ja vahepeal lainetas päris tugevasti. Aga vaade linnale oli võimas – pilvelõhkujad ja puha. Nagu polekski Indias.
Saarele jõudes tuli natuke kõmpida, kui juba ilmusid atraktiivsed kreeka-eesid meenutavad rahalunijad-eided – picture-picture-money-money! No ma tegin jälle salaja pilti ja raha ei maksnud.
Teekond kaljutemplini kulges mööda treppe ylesmäge hea jupp aega. Mõlemal pool treppe jatkusid yhtlase joana igasugused nännimyyjad. Pole siin kuskil mujal näinud nii palju päris kividest kaelaehteid kui seal. Ja mõned olid ikka päris ilusad ka. Tagasiteel nägin esimest korda tõesti midagi, mis tõsiselt meeldis, aga loomulikult oli mul ja Krõõdal cash otsas ja Kristiina nagu kiuste juba ammu treppidest alla läinud ja laev ootamas. Siimaani on teine hinge peal.
Aga Shiva templil polnud ju viga, ainult, et sissepääs oli jälle kohutavalt kallis – 250 rupsi indialaste 20 rupsi kõrval. Selliseid kohalike ja turistide hinnavahesid pole vist kuskil mujal maailmas.
Esimene tempel oligi ainus, kus figuurid säilinud olid. Edasi jalutades olid vaid tyhjad kaljusse raiutud ruumid.
Templid pärinevad 8. sajandist. Algselt asus saarel väike kalurite kogukond. 16. sajandil leidsid portugaallased saare sadamast suure elevandi kuju ja andsid saarele uue nime.
Pärast templit matkasime mäe otsa, kust avanes kaunis vaade merele ja asus ka yks kahur.
Palavus ja päike tahtsid tappa.
Tagasiteel kimbutasid turiste ahvid. Muudkui näitasid hambaid. Yhelt turistilt haarati mahlapudel otse käest ja mindi seda siis rahulikult puu otsa tyhjendama. Mul on veel väga selgelt meeles, kuidas Hispaania-reisi ajal Gibraltaril yks mitte-just-väga-väike ahv mul koti kyljes rippus ja sellest ajast saadik hakkab mul jalg kergelt värisema, kui ahve lähenemas näen.
Tagasi linnas sõime ja tõmbasime hinge ja siis läksime rongiga teisi linnajagusid avastama. Sõitsime naiste vagunis. Esimest korda nägin siin Indias vanemaid naisi lyhikeseks lõigatud juustega. Yks vana naine käis mööda vagunit ringi suur mandariinikorv pea peal ja pakkus neid hea hinnaga myyja. Peaaegu iga naine ostis, millest järeldasime, et hind on soodne ja ostsime ka – 4 mandariini 10 rupsi.
Sõitsime Bandra linnajakku, kus pidid asuma disainipoed ja klubid jms. Yhest poest me eriti kaugemale ei jõudnudki. Lahedaid kotte oli seal, mul lõi jälle krooniline kotihaigus välja, aga hästi ilus kott on ikka nyyd hiljem ka kui vaatan.
Poemyyja lahke mees soovitas meile yhte lähedalasuvat klubi nimega Hawai.
Võtsime 10 rupsi eest riksha. Uskumatu hind, Jaipuris ei ole alla 30 ruupiat võimalik kunagi rikshat võtta ja jõudsime kohale.
Nagu ikka siin Indias ootas ukse taga kamp india poisse tydrukuid, et saaks paarikaupa sisse minna. Siin ju ilma tydrukuta poissi sisse ei lasta ja sissepääsupilet ongi kahele. Aga yllatus, yllatus – meile öeldi, et te pole päris paarid ja jäeti ukse taha! Ennekuulmatu lugu! Tegelt oli asi vist ka selles, et klubi oli laupäeva õhtu tõttu liiga yle rahvastatud.
Poisid olid pärit Ahmedabadist (see linn, kuhu me ju Krõõdaga just olime plaaninud minna) ja tulnud siia cricketi matshi pidama. Nad siis muudkui helistasid ja uurisid sõpradelt teiste klubide järele. Yhes jube fänsis kohas taheti 5 poisi ja 3 tydruku sissepääsu eest kokku 7000 ruupiat saada!!! OO mai gaad!
Lõpuks jõudsime mingisse mereteemalisse pubisse. Täitsa normaalne pubi oli. Esimene normaalne koht minu siinoldud aja jooksul. Televiisorist tuli jalkamatsh, inimesed jõid õlut ja tantsisid. Muusika oli ka päris OK. Ainus jama oli selles, et meie viimane rong tagasi pidi lahkuma juba poole tunni pärast – kell 12. Sügelesime siis nagu tuhkatriinud tantsupõrandal iga natukese aja tagant kella kysides. Ja ei jäänudki me rongist maha, hoopis tykk maad varem jõudsime. Natuke kahju, et poistelt kontakte ei kysinud – ikka palju julgem oleks ju Ahmedabadi minna, kui juba mõni kohalik tuttav ees.