TEISIPÄEV 5. DETSEMBER

Täna jäime kyll hiljaks. Kuna sõidame igal hommikul pool teed meie landlordiga, siis sõltume temast. Tihti on nii, et oleme kõik juba ammu valmis ja lihtsalt istume ja ootame teda ja jääme pärast jälle hiljaks. Homsest tuleb ka tööle jõudes hakata allkirju andma, et millal tulin ja millal läksin. Niiet ei jää see meie pidev hilinemine enam saladuseks.
Tööl õppisin uues programmis jälle paar uut nippi. Eelmise nädala lõpus kolisin suure bossi Rishi Poddari kabinetist yles korrusele väiksesse ruumi, kus on vaiksem ja rohkem privaatsust ja aknast kena vaade. Ainult tuvid akna taga ehmatavad mind vahel. Nad kohe nagu pesitsevad seal. Peale minu töötavad samas ruumis veel yks lahke vanem mees mr. Sud ja noorem mees Ritesh. Kui esmapilgul tundus Ritesh pisut ebameeldiv tyyp, siis nyydseks on selgunud, et tegemist on ysna mõistliku ja targa mehega, kes tunneb oma ala st. Vaibandust päris hästi. Samuti on ta lahkesti nõus mulle Autotexi õpetama ja ikka niimoodi, et minusugune ka aru saab. See teine tähtis mees disainiosakonnast, kes töötab korrus allpool – Rakesh pole yldse nii lahke. Kohe algusest peale tundus ebameeldiv. Siuke pisut ylbe ja uhke oma positsiooni yle, et nagu peab ennast teistest targemaks ja paremaks. Aga yllatus-yllatus, kui miskit Photoshopis sebisin tuli teine uurima, et mida teen ja mis see memorystick ikka selline on ja kas ma olen nous talle Photoshopi opetama...no ma siis paljastasin saladuse, et ei oska isegi seda vaga hasti, aga eks ma pyyan.
Eila saime oma esimese palga, mina 10 paeva eest 2560 rupsi- abiks ikka. Landlady juba kysis, kas saaksin varem yyri maksta, sest ta laheb 14. dets.-l Euroopasse Shveitsi seal oppivale pojale kylla ja tal olla raha tarvis.
Esmapilgul voib jah jaada mulje, et siin on koik jube odav, aga koik need pidevad vaiksed valjaminekud moodustavad ikka kokku kenakese summa. Naiteks toolt koju votame iga paev Lytfuga riksha u. 30 rupsi eest. Ja kui ohtal kuhugi minnakse – jalle rikshaga, sest vahemaad on paris suured siin. Elame ju slummis, kaugel kinodest ja muust meelelahutusest.
Eila julgesin bossilt ka vaibajaakide kohta kysida. Me ju nimelt magame madratsitel otse tolmusel kiviporandal ja vaip oleks abiks. Ja saimegi Lytfuga molemad hunniku vanadest vaipadest valjaloigatud veel kasutamiskolbulikke tykke. Oma tootajad maksavad tavaliselt 50 rupsi ruutmeetri eest, aga me saime vahemalt esmapilgul tasuta...ega muidugi ei tea, eks jargmisel palgapaeval ole naha. Akki votavad palgast maha...
Ohtal oli siis traineedinner kohutavalt odusas kohvikus nimega MOCHA. See on nyydsest minu lemmikkoht siin Jaipuris! Jube lahe interjoor – siuke idamaine mix, aga moodne, meenutab pisut Musi vinoteeki, aga kovasti suurem ja agedam. Palju erinevaid ruume kahel korrusel, erinevas stiilis istmeid ja sehvid varvid igalpool.
Ainus miinus – hinnad paris kirved. Aga igast agedaid shake ja jooke on menyys. Votsin apple-shakei kaneeli ja kypsisepuruga. Algus oli lahe, aga tegelt oli ikka liiga magus. Tegime ka vesipiipu ja see kooslus ilmselt ei istunud mulle. Mingi hetk hakkas paris paha. Kaanisin siis vett.
Hollandi tydrukud orgunnisid miski nende joulutraditsioonilise Sinterklaas-i mangu, kus igayks pidi kaasa tooma pakitud kingituse 50 rupsi vaartuses ja taringut veeretades pidi siis pakke vastavalt saadud numbrile vahetama kas paremale v. Vasakule v. Ise valima, kellega vahetada tahad. Lopuks pandi moblakell tiksuma ja veeretati edasi ja kui see lopuks helises, siis said selle paki, mis parajasti sinu katte oli juhtunud. Paris age mang tegelt. Ma sain miski kaelaehte koos korvarongastega ja yhe jaapani meditsiinilise abivahendi. Siuke suletud pakk, kus on miski niiske ja turgutav lapp otsaesise jaoks, kui paha olla on – teised teadsid raakida. Hoian selle mustemateks paevadeks...seni suudan end ikka veel hommikuti kuidagi pysti ajada, aga unevolg kasvab pidevalt
HAAD OOD!