LAUPÄEV 2.DETSEMBER

Nagu ikka ei õnnestunud meil hausvaifsidel kohe kuidagi reede õhtul varem magama minna. Pesime pesu ja tegime teed ja muud sarnast kodust toimingut. Pärast kolmetunnist habrast und õnnestus meil mingi ime läbi leida yks poolpidune rikshajuht ja õigeks ajaks raudteejaama jõuda. Nagu ikka jäi rong vähemalt pool tundi hiljaks. Kahjuks polnud seal Sleeper Classi ja järgmised neli tundi tuli veeta maailma kõige ebamugavamatel istmetel teiste vahele kiilutuna ja kohalike uudishimulike pilkude poolt valvatuna. Lisaks hoolitsesid selle eest, et me jumala eest rohkem kui viis minutit korraga magada ei saaks vahetpidamata mööda rongi edasi-tagasi lohisevad tee ja muu sööginännimüüjad, kes miskipärast lakkamatult veidra kõrvulukustava häälega karjusid, et ostke ikka teed ja ostke ikka teed! Tõesti veider komme. Närv oli päris püsti. Külm oli ka. Miskipärast armastavad kohalikud isegi siis, kui väljas on kylm ja pime öö, avada aknaid, niiet kylm tuul ikka korralikult su läbi tõmbaks.
Agrasse jõudes haakis meile kohe sappa yks väga väsinud välimusega vana rikshadraiver ja ta ei jäänud meist enam sammugi maha. Peagi saabus Delhi rongi pealt kohale ka Kristiina sõbranna Katrina, kes siiralt imestas, et yksinda elusa ja tervena tõesti kohale jõudis. Oli rongis ka miskit kaklust pealt näinud. Viisime ta tohutu koti, millest nagu hiljem selgus moodustas lõviosa meile toodud eesti toit ja muu kodumaine staff, pakihoidu, mille nimi siin on CLOAK ROOM.
Rikshadraiver sõidutas meid siis kenasti yhte restorani, kus katusel nautisime päikest, mida meie korralike tööinimestena väga harva rahus nautida saame, lassit ja tõesti-tõesti pesuehtsat ja mittevyrtsist tandoori kana! Lassi on selline mõnus jogurtitaoline paksem jook, kas banaanide või muu puuviljamixiga. Väga mõnus rüübe ja hoiab kõhu korras. On olemas ka soolast lassit, aga see maitses ykskord kyll väga kahtlaselt.
Edasi läks sõit sinna, kuhu kõik Agrasse jõudnud inimesed ikka minna tahavad – selle va TAJ MAHALI poole. Pärast pisikest võitlust kohalike libagiidide ja tobedate turvanõuetega jõudsime vähem rahvarohke ja lyhema ootejärjekorraga väravani. Sisse ei tohtinud viia toitu, tehnikat ja mobiiltelefonid tuli jätta eraldi telefonihoidu. Täitsa tsirkus. Kotihoius kirjutati kristiina heledast nahast kotile punase pliiatsiga jõhkralt number peale. Inimesi oli palju. Lõviosa moodustasid kohalikud siseturistid – perekonnad koos kaunitesse erksavärvilistesse pidupäevasaridesse riietatud naised ja erinevates koolivormides klassiekskursioonid. Suur tohutu valge maja ja see värviline paabel moodustasid visuaalselt päris sehvi koosluse. Kuulda oli ka vene keelt. Ära tuli anda ka kingad ja paberist valged sussid jalga panna.
Kyll see maja oli ikka yks võimas maja! Ja nii palju avarust ja õhku ymberringi ja mahe suvine briiz paitas põski. Vaatamata suurele rahvahulgale oli tunne rahulik ja ylev.
Pidin endale ikka paar korda vastu pead taguma ja korrutama, et jahh ma ikka päris tõesti olen praegu siin ja näen seda päris tõelist Taj Mahali! Inimesed, kes vähegi ilust hoolivad peaks ikka korra elus selle koha ära kaema.
Pärast vedas rikshamees meid veel yhte mõttetult kallisse poodi ja kallisse restosse, kus me söömast keeldusime ning ennast siis raudteejaama viia lasksime. Tyyp hakkas meilt kokkulepitust kolm korda suuremat hinda nõudma. Keeldusime rohkem maksmast ja tõmbasime leebet.
Rong tagasi oli siuke nagu eelminegi. Sattusime yhte vahesse koos kahe noore naise ja imearmsa lapsega, kellega naeratuste teel elavalt suhtlesime. Vaatamata suhteliselt mõistlikule kojusaabumise ajale ei õnnestunud jällegist vara magama minna, sest oli vaja ju teed teha ja musta leiba ja sprotte syya. No kyll on ikka head raisad!

PYHAPÄEV 3. DETSEMBER

Sedapuhku õnnestus kylili veeta neli tundi ja siis ruttu rikshaga bussijaama. Pärast tunniajast ootamist algas sõit kohaliku bussiga (Blue Line) PUSHKARISSE. See on pisike armas pyha järvega linnake mägede vahel, Jaipurist u. Kolme tunni sõidu kaugusel. Pushkar olla tekkinud, kui Brahma yritas lootoseõiega tappa deemonit. Maapinnale langenud kolmest kroonlehest tekkisid keset kõrbemaastikku kolm järve.
Paik on pyhamast pyham -„Pushkar King of Kings”ja järvevesi puhastab hinge pattudest.
Kohe bussist maha astudes hakkasid mingid mehed tyytama ja surusid kohutavalt hästi lõhnava roosiõie pihku ja ytlesid, et ruttu järve äärde, et 20 minuti pärast lõppeb seal mingi festival ja et õis on vaja ilmtingimata järve visata. Yritasime läbida mõlemalt poolt ägedat staffi täis riputatud tänavaid ostmiskiusatusele kõigest jõust vastu pannes järveni jõuda. See on tõesti indiapäraste sallide, riiete, kottide, jalanõude ja muu kraami ostuparadiis! Ja hinnad on kusjuures kummaliselt madalad ja kaupmehed ei litsu ajudele. Saab rahulikult asju näppida ja aru pidada. Mujal Indias tundub selline võimalus puuduvat. Loomulikult tuleb ka siin veel niigi soodsatest hindadest tykk maad maha kaubelda.
Niisiis jõudsime järveni. Meile roosiõie pihku toppinud mehed ei olnud meid kogu teekonna jooksul silmist kaotanud. Nyyd seletasid, et võtke aga jalanõud jalast ja kõndige mööda treppi alla järveni ja visake oma roos vette. Ja nagu syda juba alguses aimas, pidi selle nalja eest neile raha maksma! What a fakk! Muudkui ketrasid kõrva ääres, et see on pyhapaik ja minge alla järve äärde. Kõrvad jooksid sitavett. Ytlesin siis kõrgendatud häälel, et tahaksin pyhas paigas pisut rahulikult istuda ja oma mõtetega olla. Võimatu! Täielik ahvikari! Loomulikult ei maksnud me mingit raha ja kujutage ette – häiritud mees nõudis Katrinalt roosi tagasi! Vot selline äri käib siis selle ylimalt pyha värgi ymber. Minu roos on mul siiani alles, panin raamatu vahele, lõhnab siiani väga hästi.
Linn on aga tõesti imearmas. Aga India kohta kummaliselt palju valgeid inimesi on siin, suure osa moodustavad neist hipiväljanägemisega erivanuses inimesed, kes näikse siin alaliselt elavat, mitte turistivat. See paik pidada ju kuulus olema ka oma ylipuhta ja hyva kanepikraami poolest. Seekord me speishl lassit ei proovinud, aga otsustasime, et siia linna tuleme veel kindlasti tagasi. Mäe otsas templis jäi ka seekord käimata, kuna jõudsime kohale alles keset päeva. Siia peab ikka varavalges juba kohale jõudma, kui tahta sama päeva õhtal Jaipuri tagasi purjetada.
Buss tagasi oli puupysti täis. Peale meie oli seal veel yks valge inimene – tyyp Belgiast, kel juba 4 aastat india naine, aga Delhis alles poolteist kuud elanud. Töötab mingisuguses inimõiguste eest võitlevas organisatsioonis. Tema sõitis sellesama puise ja ebamugava bussiga Delhisse edasi. Vaene mees – 9 tundi sellises bussis! Kõik paremad bussid ja rong olla olnud väljamyydud.
Bussijaamas kohe jälle muidugi rikshajuhtide parv ymber ja mystiliselt kõrgeid hindu karjumas. Jäime endale kindlaks: Barkhat Nagar, Mahesh Nagar railwaycrossing – 40 rupiis! No kyll tyybid olid pettunud. Kommenteerisid veel kaugenedes omavahel, et „too local.” Loomulikult rääkisimegi yhe vanamehe jälle pehmeks.
Kuigi jõudsime koju mõistlikul ajal oli ju vaja teiste mujal käinud inimestega muljeid vahetada ja jälle pisut musta leiba syya. Ja juba jälle oli kell kaks! Niimoodi need õhtud kõik lähevad. Muudkui viuuh-ja viuuh (siinkohal tervitused Jannole!).

ESMASPÄEV 4. DETSEMBER

Täna oli siin esimene pilves, kuid siiski soe ja suvine ilm – u. +25 kraadi vist ikka. Õhtuti läheb aga juba päris jahedaks. Talve karmid kombitsavad hakkavad ka siiani jõudma. Myygile on ilmunud vatijoped, kindad, akryylmytsid ning inimesed on end mässinud villastesse sallidesse. Lytfu on haige ja köhib ja on silmnähtavalt palavikus, kuid keeldub poole päeva pealt koju minemast. Täielik enesepiinur.
Yritan jälle uue programmiga midagi korda saata, kuid tulutult. Siiski omandan jälle mõned uued töövõtted. Julgen ka lõpuks Bossi käest palga kohta kysida. See on 7000 rupsi kuus. Kuna palka antakse vaid kord kuus kindlal päeval, siis peaksin ka mina varsti oma esimese kymne päeva palga kätte saama. Tundub, et selles firmas taoliste asjadega probleeme pole.
Lantshi sööme Lytfu (lyhike, kuid lahke tyrklane)ja tema bossiga rääkima tulnud Hiroga (meie maja jaapanlane)sedapuhku lähedalasuvas restoranis „Lezis” Lihtsalt ei suuda iga päev yhesuguseid tshapattisid näkku ajada.
Koht pole just kõige odavam, nii et tihti seda just teha ei saa. Tellin mingi juurviljacreamsupi ja kyyslaugunaani (selline valge õhuke leib kyyslaugutykkidega).
Maitse yle ei saa kurta. Poisid söövad juurviljapizzat (siin ju kõik vegetariaano).
Siis kui maksmise aeg hakkab saabuma, teeb Lytfu nalja, et nyyd võiks mr. Shailendra (see tema ylilahke boss) ka siia tulla. Ta nimelt on paar korda meie arved ka kinni maksnud. Paar sekundit hiljem siseneb uksest mr. Shailendra, tellib ka yhe pizza ja maksab meie kõigi arved. Ja seda teeb ta jälle nii märkamatult. Kui me maksmiseks raha otsime kinnitab ta, et restoraniomanikul on synnipäev ja toit kõigile tasuta. Vot siukseid nalju teeb see mees vahel. Ja mõnikord toob ta meid autoga koju. Niiet häid inimesi leidub ka siin Indias, kuigi esmapilgul tundub, et kõik sind siin igal sammul tõmmata tahavad.
Teised läksid täna kinno india äkshnit „Dhom 2” vaatama. Mina yritan siin esimest õhtut hõum älõun mõtteid koondada ja arvutis pilte organiseerida. Aga kohe õhukese seina taga elab perekond väikse lapsega. Telekas yyrgab tohutult kõvasti, laps karjub ja mingi kylmkapiuks vist koliseb iga natukse aja tagant. Telekast tuleb ka ilmselt mingi äkshn, sest tulistamine on kõrvulukustav. Närv ei pea vastu. Ma maksan kurat 3000 rupsi kuus selle urka eest siin ja mul pole võimalik isegi yhte õhtut rahulikult kodus veeta ja mõtteid koondada! Läksin ja ytlesin, mis asjast arvan. Tõmmati vähe vaiksemaks. No jummala eest, telekas ei pea ikka nii kõvasti ka yyrgama. Kõik ikka ytlevad, et 3000 on siukse asukohaga näruse urka ja söögi eest liiga palju. Vaatame, mis elu toob. Praegu tundub, et 6 kuud selles majas ma kyll vastu ei pea.
Kristiina on ka kõvahäälselt tingimuste kohta arvamust avaldanud ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga nädalivahetusel paigaldati meie pisikesse peldikusse siin allkorrusel soojaveeboiler ja dush! Ja osteti peegel ja anti normaalse väljanägemisega voodilinad ja padjapüür. Aga tekki pole mul siiamaani. Magan oma tolmuse magamiskotiga.
Toidu sisse on hakatud ka vähem vyrtse panema. Kuid seda peab teenritele iga päev meelde tuletama, sest muidu läheb kohe jälle asi käest ära. Laupäeval olla yllatus-yllatus söögiks kana olnud. See aga olla jälle nii ylevyrtsitatud, et keegi seda eriti syya ei saanud. No milleks siis yldse syya teha....aru ma ei taipa!
OK poen nyyd põhku. Kell on jälle juba 00.30.
Homme on Black Housis õblukese jaapanlanna Reiko lahkumispidu.