SEPIKODA OTSE TANAVAL


KEPSLEV KITSEKE























BUSSIGA AMBER FORTI - 6 RUUPIAT

ELU-OLU TANAVATEL

See on nyyd siis see HAWA MAHAL - maharaja naiste palee Pink Citys.

KOLMAPAEV 29. NOVEMBER

Ehh teil seal vist hakkab varsti advendiaeg pihta...
Meil siin hakkavad paljud lahkuma. Eks ta loogiline ju on, et ikka jouluks koju. Kohutavalt kurb hakkab, kui motled, et neid inimesi ysna toenaoliselt enam kunagi ei kohtagi. Nuuks-nuuks...
Kulpa ja Vahur kah juba mineku peal.
Eila kaisime siis kohalikus suurimas kinos RajMandiris. Oli see vast uhke palee! Ei osanud ettegi kujutada, et yks kinosaal nii suur voib olla. Ja milline dekoor igalpool laes ja rodupiiretel ja justnimelt interjooris! Vahtisin suuammuli. Juba niioelda fuajee oli tohutu suur lage ruum, vaipkate maas, seinad dekooriga kaetud. Ja yhe kohustusliku elemendina oli seinal aukohal ka selle kino omaniku byst (skulptuur) lillevanik kaela pandud. Siin on see lillevanikute teema igalpool. Meil nimetatakse neid oranzhe lilli dageetesteks v. yliopilasteks. Siin on need erkoranzhikaskollast varvi ja neid myyakse tanavatel lettidel suurtes kuhjades ja aetakse noori peale ja pannakse siis igast pyhakujudele ja inimestele kaela. Et ikka see va oenn tuleks.
Film oli mingi perekonnalugu. Et kuidas kahe kohutavalt kauni noore inimese vanematepoolt organiseeritud abielu ikka lopuks labi raskuste teoks sai. Koos vaheajaga kestis kokku 3 tundi.
Vahepeal tuli pisut uni peale - tekstist ju aru ei saanud. Aga kaadrid ja varvidemang olid voimsad. Silm muudkui puhkas. Kogu selle kolme tunni jooksul ei naidatud isegi mitte yhte narust suudlust! Paris mitu korda pinge muudkui kasvas, et kaks habelikku inimest nyyd-nyyd lopuks ometi kohe moklevad, aga ei. Saalis rahvas vilistas ja karjus ja elas taiega kaasa.
Filmi lopus nad justkui suudlesid, aga just sellel hetkel kustus pilt ekraanilt ja algasid tiitrid. Pettumus oli suur. Uhke vaipkattega kinoporand oli kaetud prygikorraga.
Kino siin Indias on lahe! Pilet 30-60 Rp. Tuleb teinekordki minna.
Tana ohtal on jalle traineedinner - ehk kuuleb uudiseid. Meil plaan nadalivahetusel Agrasse TajMahali kaema minna.
Ehk mu jalg ikka paraneb... Tana liipan juba pisut vahem.

NO NYYD SIIS VEIDI PAEVAKAJALISEMAT

Tana on juba28. november ja minul yks jalg pisut paistes. Liigun ringi kergelt liibates. Kaisime bossi autojuhiga kohalikus polikliinikus. Arst oli bossi hea tuttav. Boss soovitas mul registreerimisel tema nime sulgudesse panna ja saingi kiiremini letti. Kirjutas miskit salvi ja tablette ja kaskis hommikul ja ohtal enne salvitamist jala kuuma vette torgata.
Juba yle nadala andisid pakad end tunda, aga pyhabaohtune Kristiina synnipaevamasu maja katusel pani ikka lopliku poona. Hyppasin ja kargasin ja eks ma siis seda va Kaera-Jaani teistele esitades ikka jala ara porutasin. Ei vaga meeleolukas ohtu oli.
Meeleolu hakkas pihta juba lauba ohtal, kui Vahur ja Kulpa saabusid ja kell juba yle sydaoo oli. Enne joonistasime salaja Theresa toas majarahvaga Kristiinale synnipaevakaarti. Jaapani Hiro voltis veel lahedaid vaikseid loomi, mille sisekyljele kleepisime. Koige agedam oli pingviin. Selle voltimise pean kyll selgeks oppima talt.
Enne shoppasime Lytfuga pisut parast tood kompaniile lahedalasuvas Bigshopperi poes. Meie moistes on see ypris pisikene poekene, kus natuke igat kraami. Indiamoistes aga sattusin esimest korda siinoldud aja jooksul asutusse, kust lopuks ometi leidsin selliseid vajalikke asju nagu nagisid seinale, kruusid mulle ja Kristiinale ja kyynlad tema synnipaevatordile. Kuna sattusin esimest korda nii normaalsesse poodi, siis vaene Lytfu ikka kannatas minu taga ootamise all. Poes oli seina peal selline tahvel, kuhu siis ilmselt iganadal muudatusi sisse kirjutatakse. Et kui ostad mingi konkreetse shampooni, siis saad selle seebi tasuta ja kui osta selle vargi, siis saad jalle mingi teise konkreetse vargi tasuta. Jube jabur! Tahtsin pildistada, aga nagu loll ikka kysisin enne ja muidugi ei lubatud. Uksepealne turvamees jollitas ka syngel pilgul.
Tahistasime siis meie toas vaikselt Kristiina vananemist. Hiro oli ei tea kust maaalt yhe valge india veini valja volunud. Siin ei pidand ju yldse veini myydama. Pudel oli vaike, tuli varsti viinale yle minna. Kyyslauk ja juustuga must leib ja viin...mmmmotelge!
Leib oli muide seesama, mille eestist 12. novembri hilisohtal kaasa ostsin. Kylmkapis paris hasti sailinud.
Pyhaba siis voeti Hallilaps lauldes vastu. Laual oli Kristiina nimega kohalikus pagariaris tehalastud vahukooretort ja Lytfu meisterdatud munapuder.
Laksime siis lopuks ometi sinna Pink Citysse. Oigemini joudsime kaia vaid yhes kuulsas vanas majas (voiks oelda isegi et lossis), mille yks maharaja (u. 1710 vms.)kunagi oma naistele ylevalt korgelt linnavaatlemiseks ehitanud oli. Edasi soitsime linnast u. 10 km. kaugusele kindlusse Amber Forti. Piletoor oli age mees - turbaniga ja hoidis iga napu vahel eriraha patakat. Yritasin pildistada, aga no mida sa ikka mooda auklikku teed kulgevas bussis korda suudad saata.
Kindluses nagin ka siis esimest korda elevanti. Seal saab nimelt lasta ennast elevandi seljas maest yles kindlusse soidutada, aga see mottetult kallis. Seisin ja vaatasin kohe pikalt neid loomi paris lahedalt. Nad nagid kuidagi vaevatud ja araaetud valja ja silmad olid nii kurvad-nii kurvad, et mul juba tuligi vesi silma.
Tshillisime mooda kindlust paris pikalt. Iidsed seinad olid kohati kaetud bambusest tellingutega, kus siis ka kamp ahvisid ringi kolkus ja inimesed samal ajal tood tegid. See nende ehitamise ja tellingute vark naeb siin visuaalselt paris age valja. Siuke nagu mingi vorgustik on ymber majal.
Kulpa ja Vahur kohtusid juhuslikult 4 eesti neiuga, kellest 1 osutus tema klassioeks...ehh maailm vaike kui konnatiik...
Ohtal tegime kodus veel pannkookisid ja edasi voite lugeda ka sellisest kohast: http://meieindias.blogspot.com/ ja veel voite lugeda ka http://nulku.blogspot.com/

Kell laheneb siin nyyd toopaeva lopule. Ohtal lahme kambaga kinno. Loodan, et saab age olema
Tsauhka!

MOODA KORBET AJASID RINGI SIUKSED SUURED PORNIKAD. JA NEID OLI PALJU. TEKITASID LIIVALE VORRATUID MUSTREID


























ODUSAID HETKI KAAMELITRIPILT

Vaguni laes olid siuksed suured propellerid, mille vois ise sisse lylitada.

KÕRBETRIPP 17.-19. november

Nyyd siis lõppude lõpuks pajatan pisut meie meeletust kaamelisafarist.
Saabusime meie siis just parajasti Indiasse (te pole Indias kainud?) ja magasime terve ohtu, oo ja pool paeva ka veel otsa. Ja juba toimuski esimene nn. traineedinner. See on kord nädalis selline õhtusöök kuskil restoranis või pubis, kus traineed (eesti keeles praktikandid) erinevatest majadest kokku saavad ja infot vahetavad, kes plaanib nädalavahetusel kuskile reisida ja otsib kompanjone, kes lahkub ja jätab hyvasti, kes plaanib synnipäeva pidada jne.
Yhesõnaga jõudis seal meieni info, et neljapäeva õhtul minnakse kõrbesse kaamelisafarile! No loomulikult oli see meile sooduspakkumine, kes me polnud veel tööd alustanud ja saime kergemalt vabu päevi võtta.
Kuna teistel olid piletid juba ostetud, siis pidime omalkael neid hankima minema. Ilma yhe lahke aieseccarita poleks see meil onnestunud, siiski vottis peaaegu terve paeva ara.
Niisiis neljaba hilisohtal kohtusime meeletus ja ypris rapases Jaipuri raudteejaamas teiste majade inimestega. Majadel, kus traineed elavad on siin siuksed nimed nagu Black House, White House, Orange House, meie oma on Swatis House.
Kokku oli meid 15 pealine kamp, mis koosnes enamjaolt naistest ja vaid 3 tyybist. Hollandlasi on siin ka kenake kamp – 4 voi 5 tykki kogunisti, siis veel yks äge rastajuustega Austraalia naine Gallen, kes on nagu kergelt hipi, obluke jaapanlanna Reiko, veel yks austraalia naine, yks itaalia naine Valentina, kes naeb valja nagu soomlane v. Eestlane. Inimesi igsuguseid. Koik esmapilgul ypris ladna olemisega.
Raudteejaam oli suur ja ypris rapane, koikjal tekkidega maas lamavad inimesed, perroonil vanged aroomid, seisva rongi all vois silmata suuri jooksvaid rottide kogusid.
Rong jai hiljaks nii u. 1,5 tundi! Lopuks oma kohad leidnud hakkas vagunisse saabuma laigulisi sodureid, monel rippus johker pyss yle ola. Koik jollitasid meid lakkamatult. Vaguni tyyp oli Sleeper class 2, mis tahendas platskaardityypi ylitolmust keskkonda, kus tostes yles alumise pingi seljatoe sai moodustada kolmanda lavatsi magamiseks. Niisiis yhes vahes 6 lavatsit. Yks laiguline sojard jatkus ka meie vahesse alumisele lavatsile. See toi oo jooksul kuuldavale kohutavaid roginaid ja joi viskit.
Sattisime koik kotid pingi alla Galleni trosslukuga lukku ja votsime oma vaarisesemed nagu kaamera jms. magamiskoti sisse. Ega eriti magada ei saanudki, hommiku poole vist pisut. Soit kestis u. 13 tundi. Kui hommikupoole kaed magamiskoti peale tostsin, tabas mind kerge shokk – see oli kaetud paris paksu yhtlase tolmu ja liiva kihiga. Minu uus magamiskott...Maastik oli yhtlane tasane ja korbeline, avatud ja trellitatud akendest tuiskas sisse liiva ja tolmu. Paras katsumus.
Jaisalmeris oli palav parastlouna ja raudteejaama ymbritsesid edevad mustade tuttide ja muude kaunistustega ehitud rikshad. Meid laaditi kahe dzhiibi peale (need olid vist broneeritud hotellist vastu saadetud) ja lendasime labi linna hotelli poole.
Tegemist vist ysna vaikse linnaga, kus mae otsas 600 a. Vana kindlus koos templitega.
Hotell oli age: GOLDEN CITY with swimming pool. Omanik ise vottis vastu ja oli yldse ladna mees.
Laksime kogu kambaga jarve aarde paikseloojangut kaemaVaegade romantiline miljoo – paviljon vee peal ja saab paadiga soita, kuskilt kostsid nagu mingid palvetamisemoodi helid...odus. Ohtust soime hotelli katuserestoranis, esimest korda proovisin India olut. Nimi on vist KINGFISCHER ja pudel on vist kolmveerandliitrine (ah ei minu pea neid numbreid kinni pea). Siin myyaksegi olut ainult nii suurtes pudelites. Tyytu- alati ei taha ju nii palju korraga... Oli paris joodav, aga eesti kraam on ikka sehvim. Nautisime tahistaevast ja odusat ood.
Hommikul tutvusime selle iidvana kindlusega. No kyll seal imekitsastel tanavatel oli ikka igast sehvi tekstiilikraami! Kui miski pluus vai kleit ei istunud oldi kohe valmis kymne minutiga parajaks omblema. Mees istus kohe masina taga laskevalmis. Murdusin lopuks ja yhe ageda seeliku ikka ostsin ka. Templitesse ei joudnudki, sest kaotasime teised ara ja otsisime neid. Seal jube kitsastel tanavatel aga on keeruline liikuda, sest vaatamata olematule ruumile tulevad sulle vastu mootorrrattad ja igalpool tolknevad lehmad. Keerab ikka yks sull risti ette ja siis sina pead tykk aega passima, et millal ta suvatseb ykskord jalle eest ara keerata. Lopuks siiski kohtusime ja soit dzhiipidel korbesse vois alata.
Tee peal tegime vaikse peatuse pisikeses kylakeses, kus olid kurjad vaiksed poisid, kes karjusid NO PICTURE-NO PICTURE. Yhed poseerisid meie poiste paikseprillidega pildistamise jaoks ja siis panid jooksu. Jey pidi elu eest jooksma, et prillid tagasi saada. Taielik tsirkus.
Lopuks olimegi kohal. Yhes vaikses kylas, kus mustaks varvitud silmaaukudega lapsed kohe uudistama tulid ja muudkui tahtsid, et me neid pildistaks. Kaamelid ootasid ka. Igayhe jaoks yks. Noja siis me soitsimegi – KAAMELI SELJAS! Ikka paras jonksutamine oli, aga vagev oli sealt ylalt vaadata seda korbe ilu.
Ohtal tegi kohalik mees lokkel meile syya ja kypsetas chapattisid. Parast paikseloojangut laheb siin ju mats kohe pimedaks. Kyll oli ia lokke aares istuda ja olut limpsida!
Parast kukkusin jalle laulma. See, nagu nyyd hiljem selgunud on, oli vaike viga. Nyyd muudkui kogu aeg igalpool noutakse, et Tuuli laula ikka seda laulu, mis sa korbes laulsid.
Magasime lageda taeva all madratsitel magamiskotis. Kyll oli palju tahti! Hommik oli taas kaunis ja palav. Tegin silmad lahti ja kohe labi poosaokste paistis suures plaanis rohtu krompsutava kaameli pea. Soogiks keedeti lokkel mune ja praeti saia ja tehti teed. Soitsime veel veidi nende kyyrulistega ja siis saigi safari labi.
Tagasi Jaisalmeris kaisime hotellibasseinis ujumas ja parastlounal asutasime end jalle tolmusele rongile. OO rongis sarnanes eelmisele. Jalle 13 tundi. Eriti vist jalle ei maganud. Kodus joudsin vaid tunnikeseks pikali visata, kui juba tuli toole minna. Ja see veel minu esimene toopaev pidi olema.
Ei no ikka age tripp oli!