VIIMASE KUU ALGUS

Mnjaa....nyyd siis ongi mul siin napilt kuu aega olla jäänud ja yllatus-yllatus – täitsa tahaks kauemakski jääda kui mingi võimalus oleks lennukipilet ymber vahetada, aga mida pole, seda pole.
Lähenemas on ka see päev, kui pean välismaalaste registreerimise ofisisse minema oma 2000 rupsi ära andma, et ma ikka ilusti 9. mai öösel vastu 10.-t maalt nagu kord ja kohus lahkuda saaksin ja mitte 10 päevaks illegaaliks ei muutuks.
Aga homme õhtal sõidame hoopis Krõõda ja Anuga Ahmedabadi, et siis lõpuks ometi selle maailma parima india tekstiilide muuseumiga tutvuda. Võttis aega, mis võttis, aga nyyd siis vist tõesti on jah see sõit tõelisuseks saamas.
Kolmapäeval käisime kohalikus Arts and Crafts Instituudis raamatukogus – no kus on alles raamatuid ja ajakirju! Moodsast disainist, india tekstiilidest ja ajaloost ja millest iganes.
Ja sellise asutuse olemasolust (yldsegi mitte kaugel mu kodust kusjuures) sain ma teada alles nyyd, kui ma olen siin 4 ja pool kuud suhteliselt suures infosulus vaevelnud ja ajakirjadest puudust tundnud! Krõõt oli kuidagi kahe sealse tudengineiuga tutvunud ja tänu neile me sinna lõpuks jõudsimegi. Pidada yks parimaid koole olema, aga miskipärast ei teata seda eriti. Kohalik Aiesec värbab ainult yhest ylikoolist liikmeid ja tundub, et ei viitsi ennast teiste koolidega vaevama hakata. Samas need kaks tydrikut olid kyll huvitatud liitumisest, et saaks ka äkki kuskile välispraktikale minna.
Tutvusime ka yhe osakonna juhatajaga. Oli siuke asjalik muhe onu. Andis meile paar kasulikku kontakti Ahmedabadi muuseumi juures ja lubas meil teinekordki raamatukokku tulla.
Kool oli siuke vaikse rahuliku õhkkonnaga. Kaunis sisehoov ja õitsev lilleaed ymber maja. Ruumi ja võimalusi tegutsemiseks nagu tundus olevat, ainult et nende väheste nähtud tööde järgi tundus, et headest juhendajatest on vist puudus.
Yle pika aja toimus ka india tantsutund. Sedapuhku siis Krõõda ja Anu palkonil. Juurde tuli hunnik uusi inimesi. Vanadest kaladest olemegi ainult meie kolmekesi Krõõda ja shveitslanna Regiga jäänud. Tantsisime teistele ette Rajasthani rahvatantsu GHOOMARIT. See on naiste tants, mida tantsitakse ringis ja mis võib kesta mitu tundi. Meie versioon on muidugi tunduvalt lyhem. Saime päris okeilt hakkama. Mulle endalegi yllatuseks mäletasin peaaegu kõike.

Tööle pole ma enam peale Goast tagasi tulekut nägu näidanud. Ikka iga päev olen yhtteist arvutis teha nokitsenud, aga ikka pole ma veel tehtuga rahul. Homme pean lihtsalt sydame rindu võtma ja ära käima. Mul veel veebruarikuu eest natuke palkagi saada.
Vahepeal pidin juba yhte disainerirõivaste poodi myyjaks minema, aga siis pakuti hoopis tasuvamat ja teistlaadi tööd.
Töö on paras tsirkus – mobiilifirma Hutch reklaamyritused reede, laupäeva ja pyhapäeva õhtuti. Käimas on kriketi Worldcup ja baarides-pubides ekraanid yleval.
Paneme aga kontoris lyhikese musta miniseeliku ja erkroosa maika selga, roosa nokatsi pähe ja sinised pon-ponid (või mina ei tea, kuidas neid päris täpselt nimetatakse – see ju rohkem teismeliste värk see go-go-girlide asi...) käe otsa ja siis sõidutatakse meid autoga järgemööda erinevatesse baaridesse, kus rahvas koos istub ja ekraanilt kriketit kaeb või niisama õlut libistab, jookseme rahva ette ja tantsime oma tantsu ära. Enne yks naine vestleb läbi mikrofoni inimestega ja jagab Hutchi logoga nänni ja juhatab meid sisse. Naera puruks! Mida kõike ma oma vanas eas veel tegema ei pea!!! Aga raha, mis makstakse on ilus ja kulub nagu rusikas silmaauku. Ja tegelt pole Krõõdaga auto tagaistmel lobisemine ja aegajalt lavale jooksmine ning staariaupaistes kätega vehkimine ju mingi kontimurdev töö. Ainult tiba tyytu. Mõni mees teenib sama raha, mis meie kolme õhtuga kuu aega kuus päeva nädalas kaheksatunniseid tööpäevi tehes.
Eelmisel reedel, aga langes India õnnetuseks yldse konkurentsist välja ja firma pidi meile uue symboolikaga T-särgid tegema, mis tähendas aga kahe õhtu töö ärajäämist ja suurest rahast ilma jäämist. See nädalivahetus olid õnneks särgid valmis. Tantsuliigutused pidi ka ymber tehtama.
No nädal aega oli ju aega, aga miskipärast hakkas yks ilmselt selle töö peale palgatud tshikk alles meie kohalejõudes liigutusi välja mõtlema ja poisid arvutist vajalikku „Wii-will-wii-will-rokk-juu” – laulu otsima. Istusime siis ja ootasime. Ennem oli aga telefonis mitu korda ikka rõhutatud, et me peaks ikka varem kohale tulema, et harjutada...Ok. Nn. koreograafia polnud keeruline ja sai suht ruttu käppa, mulle ja Krõõdale. Mitte aga kolmele india neidisele. Nii siis palutigi meil alati esinemise ajal samm ette astuda, et tshikid saaks meie järgi järge hoida. Need aga ajavad ikka järjekindlalt kõik sassi. Ja yks reklaamifirma meestest veel lohutas muudkui, et kyll iga korraga läheb paremaks!
Kui see Hutch vaid teaks, mismoodi tema nime naeruvääristatakse! Aga ega mul ja paljudel siinsetel traineedil polegi eriti midagi head selle firma kohta öelda, niiet tundub, et ta on oma saatuse ikka ise auga ära teeninud. Ja mis meil sellest, meie teeme oma tööd ikka suure pyhendumusega – naljakas ju endal ka!

Vahepeal õnnestus kohata jälle pesuehtsaid eestlasi. Kui Anu paar nädalit tagasi Eestist tagasi tuli, tutvus ta lennukis nelja toreda kaasmaalasega.
Yks päev siis helistaski Anu, et Anokhi plokktrykimuuseumisse minek. Ma olin sealt yks kord varem kiiruga läbi jooksnud ja tahtsin juba ammu uuesti minna. Enne teistega linnas kohtumist veel mõtlesin naljaga pooleks, et ei tea, kas Anu uute tuttavate hulgas ka ehk mõni minu vana tuttav leidub....ja ehhee – loomulikult leidis taas kinnitust see, et eestlasi on ikka kuratlikult vähe ja kõik tunnevad kõiki või tuttava tuttavat.
Yks naine oligi siis kohe kangesti tuttava näoga ja rääkima hakates selgus, et ongi mu täditytre Lee sõbrants Ulf, keda ma ikka aastaid tagasi synnipäevadel kohtasin. No mis siin ikka enam imestada, aga ma ikka iga kord jätkan pisut imestamist.
Õhtul käisime veel kõrge mäe otsas kindluses päikseloojangut kaemas. Yks suur kotkas tiirutas vuhinal õhus ringi ja oranzh ketas muudkui vajus ja tuhanded linnatuled järjest syttisid – harras moment! Autoga mäkke sõites nägin ka yle pika aja paabulindusid tee ääres ringi patseerimas ja neid oli kohe päris palju!