Pyhaba kaisime siis Krooda ja Kristiinaga Pink Citys yhes kingapoes. See oli mul esimest korda Pink Cityis ringi vaadata. Palju igast poodisid ja kaupmehi. Koik nagu ikka jube pealetykkivad.

Ja veel on siin kohutavalt tyytud kerjusnaised ja lapsed, kes sul vahel kilomeeter maad varruka kyljes ripuvad. Sina muudkui korrutad, et Chalo – chalo! ( mine ara!), aga tema ikka nagu takjas. Lisaks koigele on nad ju ka ko-hu-ta-valt rapased ja kui nad siis oma sitaste katega sind katsuvad ja su kyljes ripnevad – vastik-vastik-vastik! (janes Pehmetest ja Karvastest).

Kingapoes lakski nagu pool paeva ara. Koik see proovimine ja sobiva numbri leidmine ja hinna kauplemine ja siis see ahv hakkas veel mesimagusa naoga korvaaares kysima, et ju ar mai frend, dzast uan kiss. No mida meest! Ostsin lopuks pehmed kaamelinahast kinnised terava ninaga kingad 225 rupsi ( algul kysis 450) ja kand lahti tikitud nahast sussilaadsed kingad 200 rupsi ( Kristiina sai samasugused 150-ga, algul kysis 430).

Kroot aga muudkui proovis ja seletas poeomaniku endaga ja lopuks, kui me juba valjas teda ootasime kutsus mees ta yleskorrusele tagasi ja kinkis talle lisaks 2 paarile, mis ta ostnud oli veel 5 (!!!) paari kingi.

Mulle surus ka see ahv (yks teine myyja, mitte poeomanik) paari armsaid lapsepapusid kotti, et juu ar mai frend ja next taim kam bak wiz jor kids. Ta juba enne pakkus mulle lastekingi ja ma kinnitasin, et sorri, mul lapsi pole. Ei-no armsad papud on, ma hoian nyyd yhes riiuliserval oma sormuseid ja korvarongaid.