Hommikust syyes olime tunnistajaks tsementseina rajamisele. Selline pilt avanes otse soogilaua tagant.


























NÄDALIVAHETUS DELHIS, 9. JA 10.DETSEMBER




Reede õhtal pärast tööd põrutasime siis kohe Lytfuga rikshaga bussijaama, hankisime käbelt piletid ja rikshaga koju tagasi. Rikshajuht kasutas seekord miskipärast sama teed, mis hommikune rikshajuht... totaalselt suure ringiga ja läbi sellise slummi, et meie armas Barkhat Nagar suisa kahvatas selle kõrval. Nägin taas midagi erakordset. Kohutav mustus, vaesus ja kaos ja väljas oli veel pime ja peale kõige selle nendel imekitsastel räpastel tänavatel veel tohutu liiklus ja maas juurviljamüüjad...ei ole võimalik kirjeldada!
Buss läks kell 1 öösel, niiet veetsin kogu ülejäänud õhtu oma musta pesu küürides.
Viimasel minutil otsustasin oma magamiskotti mitte kaasa võtta ja nagu peagi bussipeal selgus, oli see suur viga. Miskipärast vajusid bussiaknad sõiduajal pidevalt lahti ja sõnaotsesesmõttes jäine tuul puhus mulle otse peale. Veetsin kogu öö st. 6 tundi iga natukese aja tagant akent kinni tõmmates ja vappekylmas. Niiet inimesed, kes te praegusel aastaajal Indias ööbussiga yritate sõita- eriti soojad riided või magamiskott on ellujäämisehuvides soovitatav.
Kella 7 paiku delhis bussist maha ronides tervitas meid jäiselt kylm õhk. Kuidagi õnnestus 50 rupsiga yks riksha sebida ja sama hotelli juurde sõita, kus teised ööbisid. Kysisime alt toanumbri, kloppisime uksele, mina leidsin veel koridorist pingi pealt paar tekki ja kobisime koos teistega tohutu suurde voodisse. Ko-hu-ta-valt kylm oli!
Yritasime kõik viiekesi kuidagigi sõba silmale saada, aga imeõhukesest suisa olematust klaasist otse kärarikkale tänavale avanevad aknad lasid lahkesti tuppa nii igast lõhnu kui helisid, mis vaatamata magamata ööle magamise suht võimatuks tegid.
Hotell oli ikka yks paras sitane urgas. Ja seda olla Lonely Planetis soovitatud....mõtlesin siis endamisi, et mine tea, millised need ylejäänud hotellid siin veel olla võivad.
Aga asukoht oli suht raudteejaama ligidal, st. New-Delhi kesklinnas.
Sõime hommikuks Spanish breakfasti, mis koosnes heast omletist juustuga, röstitud kuklist, salatist ja kohvist v. teest. Meie yksluise toiduga harjunud kõhtudele oli see kui päikesepaiste.
Ja juba me pidimegi minema, sest bussitäis Delhi saitsiingule suunduvaid kohalikke turiste ootas kannatamatult meie taga. Hotellist kinnitati meile, et tuur on with english talking guide ja everithing on OK. Maksime igayks selle olematu gaidimisega tuuri eest 350 rupsi. OI seda kirvest ja tynga jälle! Igalpool tõmmatakse lohku. Vahel ikka tõuseb jälle kops yle maksa, kuigi yritan endale ikka pidevalt kinnitada, et aeg oleks juba harjuma hakata.
Tuur, kuhu läksime siis Kristiina, Jay, Lytfu, hiro ja mina kujutas endast päev otsa kuni pimedani välja peamiselt bussis istumist. Kuidagi kahju oli seda päikselist päeva bussis kopitada, aga raha oli ju juba makstud.
Kylastasime siis suurt Birla templit, kus nagu ikka igalpool templites, tuli ära anda jalanõud ja lisaks ka moblad ja muu tehnika, kaasaarvatud fotokas. Sokkides nendel kylmadel kivipõrandatel käimine pole just eriti meeldiv. Aga tempel oli huvitav ja tohutu suur, nii u. 60 aastat vana vist. Birla on nimelt hoopis yks väga tähtis ja rikas 50-tes aastates iidsest ning lugupeetud soost ärimees, kes yle kogu India on ehitanud mitmeid templeid, mis mõeldud raha ja varanduse õnne heaks. Ja rahvas siis muudkui käib, palvetab ja annetab ja palub endale rikkust ja jõukust....kuidagi kummaline tundub. Milline meeletu varandus on nendesse templitesse maetud ja samas on ymberringi siuke vaesus...
Veel käisime Indira Gandhi kodumajas, kus säilinud temaaegsed interjöörid ja väljas igast fotod ja temaga seotud ajalooline tavaar. Väga huvitav oli (ilma igasuguse irooniata). Maja ymber oli ka veel kaunis ja lopsakas palmidega aed.
Veel käisime, kohas, kus Gandhi tuhastati. Seal põleb midagi igavese tule sarnast ja alusele on laotud värsketest lilleõitest midagi mandala taolist.
Vahepeal kylastati ka miskit järjekordset kindlust, kus nagu ikka kohalikele sissepääs 20 rupsi ja väljakatele 350 rupsi. No, thanks. Viskasime siis niisama lähedalasuvas pargikeses kylje maha, niikaua kui kohalikud muinsusega tutvusid. Täitsa lõõgastav vahepala.
Ja muidugi käisime ka Indian Gate`i juures ja kohalikke valitsushooneid kaemas, kahjuks st. vist ikka õnneks vaid eksterjööri. India värav on ehitatud sõjas (ei mäleta enam täpselt millises) langenud sõdurite mälestuseks. Giidi meil ju polnud, vaid yks segaselt ja kiiresti midagi inglishi taolist vuristav tyyp, kes igakord lihtsalt teadustas, et see ja see maja ja aega tutvumiseks vaid 25 minutit, kuna parkimistasud on kõrged. Nii et null info.
Võimas oli aga lootoseõiekujuline kõikidele maailma religioonidele pyhendatud tempel! Natuke meenutas Sydney ooperiteatrit. Võimas, pyha ja vaikne atmosfäär, tõsine hingekosutus.
Vahepeal veeti meid ka mingisse ysna kahtlasesse toiduurkasse sööma. Mul oli esimest korda siukses ekstreemis keha kinnitada, aga nagu näha, olen siiani elus ja tundub, et isegi ysna normaalses tervislikus seisundis.
Tuur läbi ja väljas juba pime. Õhtul pidime kohtuma ylejäänud jaipurirahvaga, kes teise hotelli ööbima olid läinud, kuna see niukseks urkaks oli osutunud. Me omad olid lolli peaga kolme inimese kahe öö raha ära maksnud ja teise öö raha keelduti tagasi maksmast. Tuli jääda sinnasamasse. Ma ja Lytfu otsustasime, et meie juurde ei maksa, kui kysitakse, yritame niisama ära nihverdada.
Hankisime siis alkopoest seda va keelekastet õhtuks. Esimest korda nägin ka veini myydavat. Seinal olid pikad nimekirjad koguste ja hindadega, pudeleid polnud näha, aga hinnad olid hingekriipivalt kallid. Kõige odavam on ikka meile parmudele meelepärane viin või viski. Õlle järele puuduvad siin miskipärast neelud.
Shoppasin ka pisut – lõpuks ometi õnnestus hankida kingad, mida seelikuga kanda. Muidu käi muudkui pykstega. Vahel tahass ju pisut naine ka olla...Algul kysiti 450 rupsi, aga lõpuks õnnestus 250-le kaubelda. Yldiselt on Delhis kallimad hinnad, kui Jaipuris, Pushkarist rääkimata. Kõige masendavam on see, et see kvaliteet on siin ikka rohkem kui kahtlane. Kingad ikka vist yle 2 kuu vastu ei pea. Pealtnäha sehvid kyll, aga...need minu omad tunduvad esmapilgul kuidagi vähe tõhusamad. Sellepärast ka siukse hinnaga nõustusin. Muidu peaks nahast igast värvilisi ja mustrilisi sandaale saama ka 150 rupsiga.
Tõmbasime siis hotellitoas vähe hinge ja kastsime keelt ja siis saime lähedalasuva hotelli rooftop restoranis teistega kokku ja sõime õhtust. Nagu ikka, kasutasime juhust ja sõime liha (siinmail tähendab see enamasti ikka kana.)
Noja siis yritasime miskit ööklubi või tantsimise kohta leida, aga nagu selgus, olid selles piirkonnas sellega ysna kesised lood. Yhed kohalikud soovitasid lõpuks Park hotelli klubi. Väga fänsi koht oli. Sissepääs vaba, aga yks niru väike õlu 360 rupsi!!! Tantsisime siis niisama DJ mittejustvägasehvi muusika järgi ja siis käisime Kristiinaga pisut mööda hotelli seiklemas. Lift oli seestpoolt yleni nagu sinine valgete pilvedega suvetaevas, interjöörid moodsad ja täitsa euroopalikud.
Miskit suurt möllu lõpuks välja ei kujunenudki, eriti kaua ei viitsinud mõttetu muusika järgi puusi õõtsutada. Tuppa kotile.

PYHABA, 10 DETS.

Magasime kaua ja mõnuga ja jõudsime napilt check outi ajaks valmis.
Operatsioon „tyng hotellile e. maksmata väljumine” õnnestus 100 %.
Rongijaamas leidsime hõlpsalt teiselt korruselt välismaalastele mõeldud bookingoffice`i. Yritasime hankida õhtuks rongipileteid, aga ainus normaalsel ajal väljuv rong maksis u. 600 rupsi. Seal nimelt vaid luksid ja mugavamad vagunid. Mis liig, see liig, otsustasime taas kylma bussi kasuks. Ega siin papp ju puu otsas ei kasva ja palgapäev alles kuu aja pärast. Kõigil näpud ypris põhjas. Jay ja Hiro panid oma tohutud kotid Cloak Room`i (pagasihoidu) ja siis tshillisime niisama kesklinna suunas. Kõht korises, kuid normaalset ja mitte väga kallist söögikohta oli selles piirkonnas pea võimatu leida. Kahjuks osutus ka restoran „Volga” vaid õllekaks. Vajasime ehtsat toitu ja kohe.
Otsustasime Kristiinaga, et võtame Pizzahutist pizza, poisid tahtsid McDonaldsit ja siis lähme kaunile rohelisele murule päikse kätte lebotama. Eemalt paistis sepistatud raudaia taga seda rohkesti olevat. Pizza oli viga, sest ootasime seda vist pea kolmveerand tundi ja lõppeks selgus, et see kaunis muru on vaid aia tagant imetlemiseks. Istusime siis räpasel tänaval ja yritasime midagi piknikutaolist pidada, aga pidevalt pindakäivad kerjusnaised ja lapsed nurjasid mõnusa oleskelu.
Edasi lonkides leidsime suure ja räpase murutaolise ollusega kaetud lahmaka, kus kylje maha viskasime. Kohalikke oleskles seal ka rohkesti. Nagu peagi selgus, pole valgel inimesel siinses maailmas võimalik kuskil lihtsalt niisama tshillida, sest talle on ju dollarimärgid otsaette pressitud. Pargis ringi kondavatel kollidel oli meile pakkuda lugematul hulgal erinevaid teenuseid. Kristiinal parandati lõpuks ara katkine koss, poleeriti läikima ja tallaserv pesti puhtaks vana hambaharjaga! Ka Jay jalavarjud said värske ilme ja nahast õmmeldud paigad peale. Kõige tyytumad olid kõrvapuhastamiseteenust pakkuvad kollid. Mytsi vahelepistetud nõelaotsa keeratud vatitroppidele osutades sooviti tungivalt ja lakkamatult meie kõigi kõrvu puhastada. Kysiti, et mis keelt räägid ja siis kukuti oma märkmikust rahulolevate ja seda teenust kasutanud klientide sissekandeid näitama. Yks tyyp yritas pähe määrida miskit massazhiaparaadi ja juukseharja ristsugutist. Neid rippus tal palju enda kyljes. Muudkui käis ja nyhkis vibreerivat jublakat vastu meie selgasid ja päid. Ja siis jälle mingi kõrvapuhastajatropp kukkus mu kõrvu katsuma! Võvv!
Yks vanem onu käis võidunud ja räpane termos käes ringi ja pressis oma teed peale. Jay lõpuks murduski. Ja siis saabus veel yks eriti kummaline kõhn vanamees metallkaaalud seljas ja kompsud käes ja pakkus koortega röstitud arahiispähkleid. 6 rupsi eest sai mõnusa ajalehepaberist keeratud kotikesetäie. Nyydsest on need yhed mu lemmikud ajaviitekrõbuskid siin. Röstitakse otse tänaval koos koortega, aga sees on pähklitel siuke mõnus maik pärast. Siiatulijatele soovitan – mõnus maius.
Edasi sõitsime sutsu kohaliku metrooga, mis yllatus yllatus oli puhas, moodne ja kaasaegsem, kui enamik Euroopa omadest. Pileti eest antakse sulle sinine plastmasszhetoon, mis tuleb metroost väljumisel tagastada. Enne sisenemist vaadatakse põgusalt läbi kõigi inimeste kotid!? Arvasime, et ehk on taoline turvamine Bombay metroo pommiplahvatuse tagajärg.
Moodsast metroost väljudes aga sattusime jälle kesk kummalist getot ja liikluskaost. See elektrijuhtmetevärk siin yle tänavate ja majade on ikka täiesti ylemõistuse! Tulge vaadake ise! Ei ole võimalik kirjeldada! Otse tänaval pesid inimesed pesu, aeti habemeid ja lõigati juukseid. Liiga hull, et olla tõsi!
Mäe otsas kylastasime tohutut muhameedlaste mosheed. Loomulikult tuli jälle jalanõud ära võtta ja seina peal oli kirjas, et pildistamine maksab 200 rupsi. Põrand oli vastikult räpane. Hirol vaesel olid veel valged sokid jalas. Keegi ei kysind miskit raha ja ma siis pildistasin niisama.
Noja siis hakkasid Hiro ja Jay juba vaikselt oma Varanasi rongi peale kiirustama. Me ikka ei saanud teistmoodi, kui läksime neid jaama saatma. Vaatasime veel rongile pikalt järele ja vesistasime vaikselt silma. Nad ju läksidki nyyd päriselt me juurest ära! Maailm on vahel ikka vastikult ebaõiglane.
Ja siis bussijaama, kus kohtasime veel paari me inimest - itaalllannat Valentinat ja hollandlannat Mjirtet. Buss nagu ikka päris kylm ja aknad vajusid lahti. Koju jõudsime 2 ajal öösel.