Sellised kingid sain siis Odililt ja Theresalt, Lytfu kinnitas parast tydrukutele riiete kylge haaknoelaga pisikesed Tyrgi silmad nn. evil-eye d, mis siis koige kurja eest peaks kaitsema.
Ja Kristiina toi oma fantastiliselt lounamaa-reisilt mulle pisut varskeid disainiideid sisaldava Elle Decori - India variant muide ja pole sugugi paha ega halvem kui UK voi muude maade variandid.

Koik see meie onnelik pere. Aint suur must mees KC Nigeeriast elab mujal.

Alustades tagant vasakult: teener Anub, Seth, Kc, mina, Lytfu, Theresa, teener Angelique ja koige ees Ahmed.

Ma tegin juba eelmisel ohtal siukse ypris suure kypsisetordi valmis, mida nyyd koik siiamaani meenutavad ja kordusvaljaannet nouavad.

Odile oli koigile sellised ajalehepaberist sokid teinud, kus sees igaleyhele temaga personaalselt seotud foto ja tekst - nii armas temast!

Ohtal kokkasime koik kovasti koogis.

Joululaupaeva hommik. Mingi imenipiga volus teener Anub kuskilt pisikese kaunistustega plastikkuuse valja. Lytfu valmistas koigile oma tuntud muna-tomatirooga.

Theresal oli joulumuusikat, ma panin kyynla lauale...Niimoodi need pyhad siis tulid.

Teel koju soitis meiega samas vahes yks naine kahe lapsega, noja kui naine pisema maimukesega magas tyytas suurem poiss Brunot. Tundus et nad said paris haste hakkama. Yhise keele leidmiseks on joonistamine yks paris hea moodus.

Ja lapsed said kaamelitega lobusoitu teha.

Muusikud laulmas, yle koige kostmas vaikse poisi korge haal, ja ta silmad olid nii kurvad ja samalajal natuke kurjad...

Teeaares oli naha igastsuguse kraamiga kaubitsejaid.

Yks imepeenikeste longadega kudumisetoo oli ka yhes majakeses pooleli.

Siuke kyla oli yles ehitatud, et linnarahvas saaks kaeda, kuidas inimesed kylades elasid ja veel praegugi elavad. Majad meenutasid natuke yhte pisikest kyla, kus teel kaamelisafarile Jaisalmeris peatuse tegime.

Rahvamuusikud puhkehetkel

Ohtapoole soitsime linnast valja, kus yks suuremat sorti folklooriyritus toimumas oli. Vaga haste oli organiseeritud ja puha.

Udaipur nahtuna yhest jarjekordsest rooftop restoranist

Noja need mehed tahtsid jalle pildistamise eest raha saada.

Ja niimoodi need naised siin koike transpordivadki.

Lilleoisi ja vanikuid myyakse siin igalpool - kohalike jaoks igapaevane tarbevara.

Hommikul Udaipuri jarve aares pesid naised pesu.

Seal katusel rooftop restos soime lounat.

Kolm triibulist graatsiat.

Siukses vaikses templikese yhe mae otsas kaisime kah.

Peale meie oli seal veel vaid yks pyha mees, kes meile selle templi jumalast jutustas ja miskit magusat kollast mannataolist pyha maiust syya andis. Jumala nime muidugi kahjuks ei maleta. Annetasime kasti 3 rupsi ja siis vois palvetada, misiganes usku sa siis olid. Ma oli ysna kindel, et sellest maiusest mu koht nyyd lopuks haigeks jaab, aga taevale tanu olen siiani elus ja terve (kui koha ja nohu muidugi valja arvata.)

Lopuks ometi sain selle looduse, millest Jaipuris kogu aeg unistanud olin.

Varahommik, vaikus, paikesepaiste, varske ohk, maed, jarv, vaiksed templid...

Jalutasime matkasime kogu hommiku kuni kella 12-ni, kuni avati need koikse tahtsamad templid siin - Dewali templid. Seal kahjuks pildistada ei lubatud.

Templid on vagevad (kokku 5 tykki), kuuluvad maailma imede hulka. Valgest marmorist meeeletud nikerdused, figuurid...ilu-ilu-ilu!

Kahjuks oli meil seal vaid napilt tund aega seda ilu imetleda, sest rong tagasi Jaipuri pidi valjuma juba kell 2 paeval ja soit sinna kestis dzhiibiga u. 45 mintsa labi ja yle vorratute magede. Ohtlik, kuid kaunis soit oli see.

Siuke mystiline Dali- kalju oligi.

Ka Mont Abus oli romntiline jarv ja maed ja lisaboonusena palju palmipuid igalpool.

Varahommikune ja paiksetousune Mont Abu.

Pildike tanavalt.

Templi varava korval istusid sellised mystilise valjanagemisega mehikesed, kes loomulikult pildistamise eest raha tahtsid. Ma tegin jalle tynga - pildistasin kiiresti ymberpoorates.

See loputu kerjamine igalpool, eriti pyhapaikade laheduses kaib ikka narvidele kyll.

Yks vaiksemat sorti tempel keset Udaipuri linna.

Yleni kaetud valgest marmorist valjauuristatud figuuridega.

Kohaliku giidi napunaitamise peale leidsime yhest voondist yles ka Kamasuutrast parinevad figuurid.

Ikka see va Lake Palace hommikuses udus, vaadatuna Rooftop French Restoranist, kus pakuti indias harvaesinvat normaalset musta kohvi.

Siuke mees tervitas meid City Palacesse sisenedes

Udaipuri City Palace, Rajastani suurim valitseja loss.

Vaart kylastamist. Votsime ka kohaliku muuseumigaidi (150 rupsi 7 inimese peale), mis oli vaga abiks. Mees raakis head inglist ja naitas vaart kohti, ise oleks kindlasti ses uhkes lossis ara eksinud.

Ahmed (Afgaan, kes juba 8 aastat elab Hollandis, on Indias juba teist korda ja oskab raakida hindi keelt, elab meie majas), Odile ja Theresa. Minu korval istub Bruno Brasiiliast. Sorri, hetkel pole pilti.

Meie meeleharmiks polnud neil kogu kamba jaoks piisavalt suuri paate, samas saime yksteist monuga fotugrafeerida.

Udaipuri Lake Palace kogu oma ilus.

MMM...monus paikesepaiste...suvii-suvii...

paadiga romantilisel jarvel Udaipuris, taamal Lake Palace, mille yks armukade maharaja oma naisele kunagi ehitas. Nyyd on see yks vaegade kallis ja lux hotell.

KÕIGILE TEILE, KES MEILI EI SAANUD!!!
SUUR SOE KALLI SIIT SOOJAST PÄIKSEST!

Siuksed agedad nagid olid ka, sorri, piltide kvaliteet jatab sedapuhku soovida..
olin siiski vaid yhe tunni oosel maganud.

Yks pott kaunim, kui teine..

Avastasin, et poolel teel koju on koht, kus meie Bruno Brasiiliast tootab - Blue Pottery tehas.

Astusin sisse - no kus seal on kohutavalt ilusat kraami alles! Ja koike saab osta.

No vasind nagu ma olin, kohe ostsingi siis yhtteist ja lahen kindlasti veel tagasi kah.

Selgema peaga, sest mitu asja jai ikka kripeldama. Ja kui odavad koik vargid olid, otse tehasest ju saab....

Siin yks mees oues varju all nokitsemas.

Yldse oli seal vaga vaikne ja vahe tootajaid ja maja ise on ka kohutavalt ilus ja korras vana nikerdustega maja..Silm puhkas vaga palju kohe. Tundsin uut energiat endasse voolavat!